Leslie Leino: Miks Aasia ei löö Läänt troonilt?
Me õpime koolis geograafiatunnis kaarti tundma ning oskame leida üles geograafilise koosluse nimetusega Aasia. Seal on võimsa ajalooga päris mitu riiki. Kuid justnimelt mitu riiki. Need on riigid, mille huvid, kultuur, religioon, asukoht ja ühiskonnakorraldus on niivõrd erinevad, et Läänega vastandumiseks pole geopoliitilisel kaardil mingit Läänt üle trumpavat Aasiat olemas.
Lääne ühtsus on enam kui kaubandus
20. sajandil oli meil Jaapan, mis NSVLi varjus oli retoorika kohaselt kohe-kohe Läänt kukutamas. 21. sajandil on Jaapan asendunud Hiinaga, mis ähvardab kõigutama hakata USA hegemooniat „maailma kõige suuremate“ projektide ning suurimaks majandusjõuks tõusmise tõttu. Tegelikkus aga ei pruugi üldsegi nii lihtne olla.
Kuigi Hiina natsionalistist reporter Rui Chenggang tituleeris 2010. aastal Seoulis USA president Obama visiidi ajal end Obama poole pöördudes Aasia esindajaks, on raudpolt fakt see, et Aasias pole mitte ühtegi riiki, mis vabatahtlikult ja lahkest sõprusest oma esindatuse Hiinale kingiks. Hiinal pole mitte ühtegi usaldusväärset sõpra, mitte ühtegi hingekaaslast, kellega suheldes lõpuni aus olla. Ei ole seda ka teistel suurriikidel nagu Jaapan, India, Lõuna-Korea ja Indoneesia.
Läänt aga seevastu seobki ühtsus – mõelgem Euroopa (kui mõned Ida-Euroopa riigid välja jätta), USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa peale. Sellist kontinentide vahelist ega sisest kooslust ei ole Aasial vastu panna ning seepärast ei saa me Lääne kadumist kuulutades rääkida Aasia kui sellise tõusust.
Lääne ühtsus on midagi palju enamat kui vaid kaubandus. See on jagatud väärtuste süsteem, ühtne kultuuriruum, mis toimib rohujuure tasandil. Aasia riikideüleses suhtluses puudub täielikult selline samastumine, kuigi teatud reservatsioonidega võiks lähimaks sarnaseks koosluseks pidada ASEANi. Näiteks Aasias reisides teretavad ja kõnetavad võhivõõrad läänlased üksteist, kuid aasialased seda Läänes ei tee, sest neil pole ühtset identiteeti ega ühtset tunnetust.
Aasias kardavad kõik kõiki
Hea küll, me võime öelda, et Aasias asuvad riigid arenevad metsiku kiirusega, kuid kas me saame sellele kooslusele panna ühise nimetuse Ida suure tähega? Ida versus Lääs? Kindlasti mitte. Jaapan pelgab Hiinat, Põhja-Korea Lõuna-Koread, Lõuna-Korea Jaapanit, Tai Vietnami, Kambodža Taid, Filipiinid Vietnami, Bangladesh Birmat, Afganistan Pakistani, Pakistan ja Maldiivid Indiat, India Hiinat, Usbekistan Kasahstani, Kasahstan Hiinat, Iraan Saudi Araabiat, Kuveit Iraaki, Aserbaidžaan Armeeniat, Liibanon Süüriat ja nii edasi.
Kus on Aasias ühtsus, mis suudaks tõsimeelselt Läänega konkureerida? Seda pole. Aasia on niivõrd killustunud, et ühtse koosluse kujunemiseks ei piisa mitte isegi ühest sajandist ning on vähetõenäoline, et Aasias üldse kunagi ühise identiteedini jõutakse. Jaapan proovis seda jõuga enne Teist maailmasõda teha, vallutades endale alasid Kirde-Hiinast Birma ja Indoneesiani ning pommitades sõja ajal Pearl Harborit Hawaiil ja Darwini linna Põhja-Austraalias. Jaapani Impeeriumi lõpp oli aga kiire ja alandav.
Niisamuti lubasid Lähis-Ida riigid 1973. aastal Yom Kippuri sõja järel tõmmata USAl energiasilmuse ümber kaela ning kogu imperialistliku türanni kukutada, kuid aastaks 2020 saavutab USA tänu tehnoloogia arengule hoopis täieliku energiasõltumatuse. (Ei suudetud Läänt kukutada ka 1955. aasta Bandungi konverentsiga, kus Kolmas maailm oli Lääne vastu üles tõusnud.)
Kõik vaibus, nagu poleks midagi olnudki
Tähelepanu nihkub Aasia riikide suunas – see on täiesti tõsi – ning seda juba alates 19. sajandi keskpaigast, kui Multatuli (kelle Amsterdamis asuva monumendi taha turistid punaste laternate rajoonist väljudes aeg-ajalt teadmatusest urineerivad) tuli välja kolonialismi kuritegusid kirjeldava novelliga „Max Havelaar“.
Tegelikult räägiti läänes Hiina tõusust ka 20. sajandi alguses, kui Hiinas kukutati keisridünastia ning pärast 2000 aastat keisrivõimu rajati läbi Jaapani Euroopast mõjutusi saades vabariik. Isegi USA president Theodore Roosevelt kuulutas Esimese maailmasõja ajal Hiina ja Jaapani tõusu...
See jutt jätkus ka pärast 1949. aastat, kui Hiinas tulid võimule kommunistid. Lausa paar kümnendit kutsuti Lääne kirjanduses Hiinat revolutsioonilise terminiga „New China“, kuid sellest hoolimata ei tulnud Hiinast miskit märkimisväärset - maailmarevolutsioon jäi sündimata ning Hiinast sai hoopis USA liitlane Nõukogude Liidu vastu.
Tõsi, mingi mõju Hiinal siiski oli, sest 1968. aastal toimus Euroopas üliõpilasdemonstratsioonide laine, mis sai inspiratsiooni kaks aastat varem alanud Hiina Kultuurirevolutsioonist. Muide, samal ajal ajas kaitsepolitsei Põhja-Euroopas taga Hiinast eeskuju võtvaid vasakradikaale, kuid kõik see vaibus lõpuks unustusse, nii nagu midagi poleks juhtunudki.
Hiina-vaimustus on juba vana asi
Samamoodi on vajunud täielikku unustusse fakt, et tõeline vaimustus Hiinast on Euroopas juba ammu üle elatud. Nimelt valitses 17. ja 18. sajandil Euroopas „Hiina palaviku“ ajastu, mil Euroopasse hakkas tänu jesuiitide tegevusele valguma täpsemaid teadmisi Hiinast ja konfutsianismist ning Ida-Euroopast Lääne-Euroopani tekkisid hiina keelt oskavad filosoofid, lingvistid ja muidu rännumehed.
Konfutsianismi jõudmine Euroopasse ja valgustusajastu olid otseses seoses, niisamuti Hiina ornamentikast mõjutusi saanud rokokoo kunstistiil. Mitmed Euroopa filosoofid soovisid õppida konfutsianistliku Hiina ühiskonnakorralduse pealt ja viia sisse vastavad reformid ka kirikuvõimu all ägavas Euroopas.
Näiteks Leibniz, Euroopa valgustusajastu üks võtmefiguuridest, ülistas konfutsianismile üles ehitatud vaba ühiskonnakorraldust, mis oli tolle aja Euroopale täiesti uus, eksootiline ja ihaldusväärne. Leibniz lubas isegi ise Hiinasse kohale sõita, et seda utopistlikku ühiskonnakorraldust kogeda ning vastavad reformid viia sisse ka Euroopas, sest just konfutsianismis puudus see dogmaatiline jumal, mille türannia alt eurooplased vabaneda soovisid.
Niisamuti kuulutas Prantsuse filosoof Voltaire korduvalt, et kõigile Euroopa hädadele on ravimiks konfutsianism. See oli aeg, kui Petersburi Tsarskoje Selosse, Stockholmi Drottingholmi, Varssavi Wilanowi kuningapaleesse, Lvivi Zolochivi lossi, Potsdami suvepaleese, Dresdeni Pillnitzi lossi, Londoni Kuninglikku Botaanikaaeda, Madridi Aranjuezi kuningapaleesse ja mujale ehitati üksteise järel Hiina stiilis paviljone, kõrvalhooneid ja mõnel juhul koguni terveid losse. Kõik need ehitised on Euroopas senimaani alles, kuid nende sünniloo taust tundub turistile olevat sama tundmatu nagu Hiina märgid.
Hiinas vaid „õigete vastuste“ pähetuupimine
Aasia tuleb ka nüüd, kuid oluline on mõista, et Lääs ei kao mitte kuhugi. Erinevalt ühtsest Läänest ei ole olemas ühtset Aasiat ning seepärast ei saa Aasiast ka ei initsiaatorit ega globaalset liidrit. On vähetõenäoline, et näiteks hindud aktsepteerivad Ida- ja Kagu-Aasias paar aastatuhat kestnud Hiina hegemonistliku tribuudisüsteemi (kaasaegsemas laadis) taaskehtestamise ning hakkavad rahvusvahelise keelena rääkima hiina keelt.
Tõele au andes on terve Aasia seni ikka veel kopeerimisstaadiumis ning suur osa tehnoloogilisest ja sotsiaalsest innovatsioonist tuleb endiselt Läänest. Näiteks Samsung võib ju odavamalt müüa suure hulga nutitelefone, kuid nutitelefon kui idee on pärit Läänest. Sarnaseid näiteid oleks sadu kui mitte tuhandeid.
Ei ole liialdus, kui öelda, et need Aasia väärtused, mida kunagine Malaisia peaminister Mahathir Mohamad ja Singapuri ime alusepanija Lee Kuan Yew 1990ndatel propageerisid, just pärsivadki vaba ja innovaatilist mõtlemist, sest need väärtused tõstavad esikohale allumise autoriteedile ning distsipliini. Viimane on küll oluline, kuid kui haridussüsteemis domineerib ainult „õigete vastuste“ pähetuupimine (näiteks Hiinas ja Lõuna-Koreas), siis pinda innovatsiooniks just väga palju ei ole.
Kindlasti osalt just siin peitub ka põhjus, miks Aasiast on kokku pärit vaid murdosa Nobeli preemia laureaate. Näiteks Lõuna-Koreal on neid vähem kui Leedul, Hiinal samas suurusjärgus Ungariga, Indial Belgiaga ja Jaapanil Hollandiga.
Aasia ja olematu atraktiivsus
21. sajandil leiab aset globaalne tasakaalustumine, koostöö tihenemine ning väliskaubanduse tihedam sõlmumine, kuid ühtne Lääne mõjuvõim jääb veel pikaks ajaks dominantseks ja seda ka terve 21. sajandi jooksul. Kui Hiinas muutub sisetarbimist propageerides sarnaselt India ja Jaapaniga väliskaubanduse bilanss negatiivseks, küll siis hakkavad hiinlased oma kaubandusrelva tähtsust (mida 2012. aastal kasutati Filipiinide peal) ümber hindama.
Me saaksime täna rääkida Aasia tõusust vaid siis, kui korduksid 17. ja 18. sajandi sündmused, kuid Aasia tõus baseerub hetkel vaid majandusel. Isegi Aasia siseselt ei ole täna veel ühtegi sellist riiki, mis oleks teistele eeskujuks. Ja kui sellist riiki ei ole aasialaste silmis, siis pole seda ammugi läänlaste silmis.
Kui Hiina või India soovib saada Ameerika Ühendriikideks Idas, peavad nad kõigepealt muutuma naabritele atraktiivseks. Millal see juhtub, on vastuseta küsimus. Kui Aasia suurriigid suudavad „Aasia sajandil“ hoida oma koduõuel ära sõjad, oleks see juba suurepärane saavutus.
