Aimar Ventsel: Stalinliku vangilaagri kunst ja absurd
Looming okastraadi tagant - viimases KesKus'i numbris uuris etnoloogiadoktor Aimar Ventsel, kuidas Kasahstani vangilaagrites kultuuri tehti.
Selle aasta märtsis Kasahstanis kolleegidega uusi projekte plaanides istusin ma pidevalt raamatukogus. Nimelt on mu kohalikud kolleegid ajaloolased ja neil on terve instituut, mis tegeleb suhteliselt sünge teemaga – Stalini-aegsete vangilaagrite uurimisega. Kuidagi servapidi lülitusin ka mina sellesse protsessi ja enese harimise mõttes läksin sealse rahvusraamatukogu lugemissaali teemakohast kirjandust tudeerima.
Pärast mõningast lugemist ilmus laua peal oleva raamatukuhja keskelt välja suur must-valge kaheosaline uurimuslik pildiraamat “Kunst Karlagis”. Stalinistlikes vangilaagrites tegeldi kunstiga?! Tegelikult on sellest välja kasvanud suisa väike uurimisteema koos vastavate publikatsioonidega, lihtsalt mitteakadeemiliselt on tegemist suhteliselt vähetuntud asjaga.
Et Stalini-aegsed vangilaagrid on viimane koht, kust võiks oodata kultuuri, kunsti ja isetegevust, siis seda intrigeerivam teema on. Alustuseks veel niipalju, et kogu allpool tulev jutt ei püüa ümber lükata arusaama, et stalinlikud vangilaagrid olid kohad täis traagikat ja ebainimlikke kannatusi. Aga sarnaselt kogu nõukogude süsteemiga, olid need laagrid samuti ka absurdsed kohad, ehkki antud hetkel oli tegemist musta absurdiga.
Kasahstan, Nõukogude Liidu vangla
„Ideaalne“ koht vangilaagrite tarvis oli kõikide muude hulgas näiteks Kasahstan: enamik Kasahstani territooriumist on stepp, kus põgenikul pole võimalik varjuda ning paar eksisteerivat liikumisteed olid kergelt kontrollitavad. Nii saigi Kasahstanist “Nõukogude Liidu vangla” (praegugi kasutusel olev kohandus vene kirjandusklassikast), kuhu saadeti inimesi tervete rahvaste kaupa.
Eestlaste arv Kasahstani GULAGI laagrites oli suhteliselt tagasihoidlik, aga selle eest veetis oma vangistust või asumisele saatmist seal suur osa tšetšeenidest ning arvukalt ukrainlasi, leedukaid ja volgasakslasi. Kogu protsess pani alguse tänapäeva Kasahstani multikultuursele olemusele – riigis elab 160 erinevat etnilist rühma ja räägitakse umbes 85 keelt.
Võimalus toitu varastada
Kõige suurem Kasahstani vangilaager on tuntud lühendi all Karlag. Karlag ehk Karaganda Parandusliku Töö Laager oli tegelikult laagrite kompleks, mis eksisteeris aastatel 1931-1959 ja kuhu kuulus hiilgeajal 29 laagrit. Korraga viibis laagris umbes 50 000 inimest ja kokku on Karlagist läbi käinud umbes miljon inimest.
Karlag erines teistest GULAGi laagritest mitte ainult oma suuruse poolest. Karlag ehitati ümber seal juba varem eksisteerinud sovhoosi Gigant ning kaua aega oligi Karlag Nõukogude Liidu suurim sovhoos. Sovhoosi eesmärk oli varustada toiduainetega tööstusi, kus tegutses nii vange kui ka vabatahtlikke. Oma põllumajandusliku iseloomu tõttu oli elu Karlagi laagrites kergem kui kaevandustes või trasside ehitusel: neil oli vähemalt mingisugune võimalus toitu varastada.
Teine Karlagi omapära oli see, et tema vangidest suure osa moodustasid “poliitilised” ehk siis kurikuulsa kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 erinevate vormide all kinni pandud “rahvavaenlased”. Kusjuures rahvavaenlaste diapasoon oli lai: vale lause öelnud koolipoistest ja vale liigutuse teinud näitlejatest kuni Ukraina banderalaste ja Leedu metsavendadeni.
Huvitaval kombel oli Karlagi laagrites vangide seas väga suur protsent näitlejaid, lauljaid, teadlasi ja kunstnikke. Ehkki paljude uurijate väitel üritas laagri juhtkond sääraste siidikäppade sattumist laagrisse vältida ja soosis pigem tootva töö taustaga meistrimehi, on disproportsionaalselt suurel kunstiinimeste hulgal alljärgnevas loos vägagi tähtis roll kanda.
GULAGi ideoloogia
GULAGi laagrid olid omanäoline institutsioon, sest nad ei olnud lihtsalt vangilaagrid, vaid töö- ja paranduslaagrid. Sellel parandamisel oli oma roll ka laagrite ideoloogias: nimelt uskusid riigivalitsejad, et laagris teeb kurjategija läbi vaimse tervenduskuuri ja väljub laagriväravate vahelt juba lojaalse kodanikuna. Oluline roll vaimsel tervendumisele oli muidugi tööl. Töö tegi ahvist inemese ja teeb rahvavaenlasest korraliku nõukogude kodaniku.
Laagrites korrutati vangidele tihti, et nad osalevad maa ülesehitamise protsessis ja ka nende panus viib sotsialistliku ühiskonna lõpuks kommunismi. Selleks organiseeriti vangilaagrites stahhaanovlaste liikumist, sotsialistlikke võistlusi ning majandus viidi plaanitäitmisele eesmärgiga ületada plaani.
Päris mööda see värk vangidest ei läinudki: Karlagis oli nii stahhaanovlasi kui ka plaanitäitjaid, kusjuures kõigi eelduse kohaselt oli enamik neist veendunud kommunistid, kes uskusid elu lõpuni, et nad on eksikombel vangi pandud ja et isake Stalinil on alati õigus.
Teine parandustöö osa oli aga kultuurilis-kasvatuslik töö. Kasahstani vangilaagrites tegeldi selle valdkonnaga millegipärast tõsisemalt kui näiteks Siberi vangilaagrites, kus igasugune kultuuritegevus oli üldjuhul formaalne linnukese paberile saamine. Karlagis tegeles kultuurilise kasvatustööga hulgaliselt erinevaid institutsioone, mis kõik lõppfaasis allusid laagri juhatusele.
Tehti vahet poliitilisel massitööl ja tootval massitööl. Kui viimase eesmärk oli innustada vange entusiastlikult osalema tööprotsessis, siis esimesega oli lugu natukene keerulisem. Nimelt oli kultuurilise (ümber)kasvatamise eesmärk inimeste ajupesu ja vangist korraliku nõukogude kodaniku tegemine. Lisaks oli aga kogu tegevusel suisa liigutav eesmärk: nõukogude vang pidi tundma, et ta on traataia sees samasugune nõukogude kodanik, kui vabaduses. Teisisõnu pidi vang olema informeeritud riigis toimuvast ja olema mõtetes samal lainel kui kogu ühiskond.
Klubid, teatrid, kino
Selle suure ideoloogilise kasvatusmissiooni läbiviimiseks asutati laagrites klubisid, teatreid, raamatukogusid ja muid toredaid institutsioone. Peale selle olid olemas koolid, kutsekoolid ja seinalehed ehk “seinapress”.
Kultuurialane statistika Karlagi kohta on muljetavaldav: kogu 29 laagri peale eksisteeris 75 klubi, 26 statsionaarset ja liikuvat kino, peale selle telliti laagrite raamatukogudesse kõiki põhilisi keskajalehti ja võimaluse korral ka olulisi raamatuid. 1947 aastal toimus Karlagis 1954 harivat loengut, 10 404 poliitloengut, 87 747 kollektiivset ajalehelugemist, 1911 kontserti ja etendust, 1300 filminäitamist ja seinalehte anti välja 264 korda. Isegi kui arvestada nõukogudepäraste juurdekirjutustega, on tegemist siiski suurte arvudega. Sealjuures peab mainima, et 1950. aasta kultuuritöö statistika Karlagis oli märksa kõrgem.
Peale kõige oli Karlagil oma ajaleht Putjevka (kes vene keelt mõistab, saab ajalehe nime kahemõttelisusest aru), mille tiraaž oli 6500 eksemplari ja millel oli 1125 “aktiivset korrespondenti”, kes Putjevkat värskete laagriuudistega varustasid. Kui mõelda, et enamik näitlejaid, kirjutajaid ja muidu kultuurifunktsionääre olid vangid, kes tihti tegid seda tööd vabatahtlikkuse alusel, oma vabast ajast ja olles sama nälginud kui kõik teised vangid, siis paistab nõukogude absurdsus kõigest sellest ilusasti välja.
Karlagi „kunstitsehh“
Paistab, et erinevates laagrites suhtuti meelelahutuslikku kultuuri erinevalt. Oli laagreid, kus juhatus varustas teatreid kõige vajalikuga ehk nagu on kirjutatud ühtedes mälestustes: “Kui kostüümide jaoks oli vaja hundinahku, siis need nahad ka toodi”. Samas on mälestustes juttu ka sellest, kuidas teistes laagrites näitlejad ise kombineerimise teel ja oma vahenditega kostüüme või dekoratsioone lõid.
1930ndate lõpus asutati Karlagis kultuuritsehh (hudosestvennaia masterskaja), mille eesmärk oli ennekõike varustada teatreid dekoratsioonidega ja seinalehti illustratsioonidega. Tolles kultuuritöökojas töötasid erinevatel ajajärkudel Nõukogude Liidu tippkunstnikud, kel oli õnnetus Karlagi sattuda.
GULAGi absurdi demonstreerib see, et varsti muutus käsitöökoda kommertsettevõtteks. Asi algas sellest, et kõigepealt tellisid laagriadministratsiooni liikmed kunstnikelt oma laste ja lähedaste portreesid või tuntud kunstiteoste reproduktsioone. Siis lasti töökojas tehtu müügile lähikonna linnade turgudel, eriti Karagandas, kus inimesed pilte ja skulptuure heal meelel ostsid. Lõpuks viidi töökoda üle isemajandamisele. Jabur, kas pole?
GULAGI absurdi traagilist poolt näitab see, et töökoja klientide seas olid ka vangid, kes tellisid oma laste-naiste portreesid, makstes nende eest kodust saadetud või kõhu kõrvalt kokku hoitud toiduainetega.
Kunstitsehhis töötamine oli iga laagrielaniku unistus, see tähendas suuremat vabadust, rohkem toitu ja ka paremat positsiooni. Siiski ei olnud töökoja kunstnikud rasvunud ettevõtjad, peamine kasum läks ikkagi laagri kaukasse ja nälgima pidid ka nemad. Samas korraldati töökojas kinniseid pidusid või siis diskussiooniõhtuid. Salaja muidugi.
Meelelahutus traataia taga
Peale kunstitöökoja on päris palju teateid ka teatritest ja laagri kontsertprogrammist. Teatrite tegevus oli aktiivne ja entusiastlik, aga ka kõrgetasemeline. Istusid Karlagis erinevatel aegadel ju üle Liidu tuntud primadonnad, näitlejad ja suurte Moskva või siis Leningradi teatrite direktorid või kunstilised juhid. Järjekordne absurdi näitaja on see, et hoolimata ametliku tsensuuri olemasolust, tehti laagriteatrites kohati vägagi avangardset ja julget kunsti, mis “normaalsetes” teatrites kusagil läbi poleks läinud.
Teatrite ning kontserttruppide edu seletab veel see, et nii vabad inimesed kui ka vangid elasid Kasahstanis totaalses kolkas. Nii oli muust maailmast enam-vähem ära lõigatud inimestel vaja meelelahutust ja vaheldust.
Pärast Stalini surma muutus režiim Karlagis vabamaks. Avastasime, et 50ndatel eksisteeris erinevates laagrites vähemalt kolm eestlaste muusikakollektiivi. Need esinesid suure eduga ka väljaspool laagreid erinevate linnade ning ettevõtete klubides, andes nii kontserte kui ka mängides tantsuks. Pillid saadeti neile tihti Eestist ja repertuaaris oli ka eesti simmanimuusikat. Enne Karlagi sulgemist eksisteeris veel eesti korvpallimeeskond.
Mitteametlik kunst
Peale ametliku kultuurielu eksisteeris Karlagi laagrites veel mitteametlik kunst, mis oli üldjuhul keelatud ja millega tegelemine oli karistatav. Ehkki nii mitteametlikul kui ka ametlikul kunstil olid omad puutekohad ja üleminekud, siis reeglina oli igasugune päevikupidamine, pliiatsite ning paberite omamine ja muu taoline raske kuritegu.
Nii löödi hilisemal tähtsal avangardkunstnikul Ülo-Ilmar Soosteril joonistamise eest lõualuud puruks (muide, Soosteri sõi pärast Eestisse naasmist kohalik kultuuribürokraatia lihtsalt välja ja nii läks ta Moskvasse, kus ta saavutas üleliidulise kuulsuse).
Arvestades julma peksmist, kartserit ning leitud piltide, luuletuste ja muu hävitamist, on hämmastav, kui palju illegaalsest laagrikultuurist siiski säilinud on. Akmolinskis ja Karagandas on selle jaoks loodud eraldi muuseumid ja avaldatud on ka Karlagi kunsti albumeid.
Peale otsese kunsti tegeldi laagrites veel käsitööga. Akmolinski laagrimuuseumis on väljas näiteks maitsekalt tikitud ukraina naistehamed ja igat masti dekoreeritud karbikesi. Kaunistati ka barakke, kusjuures sageli laagri juhtkonna nõusolekul. Pilte ja luuletusi viidi vabanedes endaga kaasa ning neid on Eestis 1990ndail ka avaldatud.
Nii käsitöö kui ka illegaalse kunsti tegemiseks vajalikke vahendid tegid vangid tihti ise, näidates seejuures üles suurt nutikust. Peale söe kasutati piltide tegemisel isevalmistatud värve, mille koostises kasutati näiteks loomaverd või medikamente ning lihtsalt ootamatuid materjale. Samamoodi värviti niite, millega tikiti riideid. Ja ikkagi, miks?
Teatrit võib teha igal pool?
Küsimus on selles, miks inimesed GULAGis kogu selle krempliga tegelesid. Ametlikus kunstitegevuses osalemise eest sai teinekord vähemalt lisavabadusi või siis -toitu, ent mitteametliku tegevusega kaasnes vaid risk. Mõlema puhul oli aga peamiseks motivatsiooniks hoopis ümbritseva unustamise ning inimeseks jäämise põhjus.
Teatrid, kontserdid ja kunstinäitused (muide, 1940ndail korraldati Moskvas ametlik GULAGi kunstinäitus!) lõid otsekui tehisreaalsuse, kus inimesed said olla maailmas, mis tegelikult asus teisel pool okastraati. Tegemist oli omalaadse vastupanu vormiga ajupesule ning loomastavale süsteemile.
Pole olemas mingeid konkreetseid andmeid, et kogu ametlik kultuuriline tegevus Karlagis või GULAGis üldse oleks kellestki paremaid nõukogude kodanikke teinud. Kultuurilise tegevuse inimlikkuse säilitamise funktsiooni iseloomustab väga hästi endise Moskva teatridirektori sõnad külla tulnud tütrele: “Teatrit võib teha igal pool, isegi vangilaagris. Just laagris, seal just peabki eksisteerima teater.”
* GULAG – tegemist ei ole vangilaagri tüübiga, vaid nõukogulikus traditsioonis on GULAG lühend pikast ja lohisevast institutsioonist nimega Töö- ja Paranduslaagrite, Tööasulate ning Kinnipidamiskohtade Peavalitsus. GULAG asutati 1929. aastal ning allus ta NKVD-le.
* NKVD ei ole Nõukogude Liidu julgeolek, vaid Siseasjade Rahvakomissariaat (ehk siseministeerium), millele allusid ka julgeolekujõud. NKVD tegeles paljude valdkondadega kuni vastuluure korraldamiseni vaenlase tagalas sõjaaja tingimustes.
* GULAG sai alguse Rahvakomissaride Nõukogu ja Nõukogude Liidu Kesktäitevkomitee (ehk peamiste valitsusorganite) 1929. aasta otsusest pidada inimesi, keda karistati vabadusekaotusega rohkem kui kolm aastat, vangilaagrites “riigi kaugetes piirkondades”. Üheks taoliseks “kaugeks piirkonnaks” sai Kasahstan. Kasahstan oli tõeliselt kauge, suur ja tühi ala, kus elasid peamiselt nomadiseerivad kasahhid. Õnnetuseks kasahhidele ja lugematutele tulevastele vangidele rajati Kasahstani tööstus, et kätte saada värvilisi metalle, sütt ning muid maavarasid. Kogu selle industrialiseerimisprojekti tarbeks oli vaja massiliselt tööjõudu. Kuna Kasahstan on väga karmi kliimaga regioon, kus suvel valitseb umbes neljakümnekraadine palavus ja talvel sama miinusmärgiga pakane, olnuks suuri inimhulki vabatahtlikkuse alusel sinna paisata olnud absurdne. Ja nii võetigi ette vangid.
