Kõrgharidusreform võtab tuure üles ja sellega seoses jagavad ülikoolid Haridus- ja teadusministeeriumi soovitusel vastutus- ja kaasvastutusvaldkondi. Tartu ülikooli rektor väitis hiljuti Aktuaalsele Kaamerale antud intervjuus, et õigusteadus peaks kuuluma vaid Tartu ülikooli pädevusse. Oma arvamuse sellise avalduse kohta esitab professor Emmert Ameerika Ühendriikidest, kellel ka pikem õpetamis- ja haridusjuhtimiskogemus Eestist.

Kõigepealt, ühe ja ainsa, monopoolses seisus oleva teenusepakkuja kasutamine on põhimõtteliselt väga erandlik ja kasutatav vaid juhtudel kui see on vältimatu. Näitena võib siin tuua suured vee- või elektripakkujad, kes omavad ka jaotusvõrke. Kõikidel muudel juhtudel on konkurents teenusepakkujate vahel ja kliendi - antud juhul üliõpilase - valikuvõimalus parim viis tagamaks, et teenused on parima kvaliteediga ja võimalikult madala hinnaga (seda ka kavandatava tasuta kõrghariduse tingimustes).

Kuigi Eestil on siiani olnud korralik akrediteerimissüsteem, millega hariduse kvaliteeti tagada, on lõpuks ikkagi turu käitumine see, mis määrab ära teenusepakkujate arvu. Kuna kõrghariduse andmine on kallis, siis olukorras, kus teenusepakkujaid on õigushariduses liiga palju, ei saa nad anda kõrgekvaliteedilist teenust, sest tudengeid on lihtsalt liiga vähe. Selle tulemusena on olnud paratamatu, et mõned õppeasutused on pidanud oma uksed sulgema ja nii ongi alles jäänud parimad ja säravamad – need, mille elujõud on määratud neutraalse turu, mitte poliitiliste ideoloogiate kandjate poolt.

Teiseks, idee, et õigust kui distsipliini peaks õpetama vaid ühes teaduskonnas, on vägagi vastuolus demokraatia põhialustega. Nagu kõik teadused, on ka õigusteadus pidevas muutumises, olles sunnitud reageerima kiiretele muutustele majanduses, poliitikas ja ühiskonnas laiemalt. Kui aga tahame ka edaspidi olla õigusriik, peavad lahendused nende muutuste juhtimiseks olema võimalikult tõhusad ja just selles on õiguslikel regulatsioonidel oluline roll.

Teoorias on turg selliste lahenduste inkubaatoriks. Praktikas on ta seda ainult siis, kui on tagatud sõnavabadus ning vaba ja läbipaistev avalik arutelu, millesse on kaasatud ka eksperdid, kes ei ole omavahel institutsionaalselt või ka hierarhiliselt seotud. Viimane on aga oluline, sest see annab oponendile võimaluse analüüsiks ja parema lahenduse pakkumiseks. Harva on selline asi võimalik sõprade või alluvusvahekorras olijate vahel. Seetõttu on ka Eestile vaja vähemalt kahte ja sealjuures sõltumatult õigust uurivat ning õpetavat keskust.

Kolmandaks, olles uurinud mitmeid riike läbi õigushariduse tõhususe prisma, võin kindlalt väita, et õigusliku mõtte kandjad - juristkond nii erasektoris aga ka riigiteenistujad, kohtunikud ja prokurörid - kaotavad oma kvaliteedis, kui õigusharidus monopoliseerub ühte institutsiooni, mis sisuliselt kontrollib end ise. Kes siis pöörab tähelepanu probleemidele hariduses, kui iga jurist on selle ühe ja ainsa teaduskonna lõpetanu?

Hea näide on Leedu, kus on kolm täisakrediteeritud õigusteaduskonda, mis eristuvad üksteisest üsna oluliselt aga võistlevad siiski, et olla oma riigis parim. Nii pakub Vilniuse ülikool üldist õigusteaduslikku haridust ning selle magistriõppes saab spetsialiseerumiseks valida kümmekonna kitsama ala vahel. Mikolas Romerise ülikool - endine politseiakadeemia (asub samuti Vilniuses) - pakub laias valikus bakalaureuse ja magistriõppe võimalusi, mis on pigem praktikale, mitte niivõrd akadeemilisele teadustööle suunatud. Õigusõpe on ka siin vägagi hinnatud. Vytautas Magnuse ülikool Kaunases pakub aga õigusharidust, mis sobitub ameerikaliku kontseptsiooniga.

Olen olnud seotud nii esialgsete kui ka järgnevate akrediteerimistega kõigis nimetatud ülikoolides ja kuigi õigusteaduskonnad on oma eesmärkidelt erinevad, on nad kõik täna oma headuse poolest tuntud. Kõige olulisem on aga see, et nad on konkurendid, sest iga tulevane tudeng analüüsib enne õpinguid pakutavaid õppekavasid ja langetab valiku oma huvide ja tööturul toimuva järgi. Nii saab ka iga tööandja palgata lõpetanu just sellise haridusega, nagu talle vaja on.

Eelneva valguses võib vaid imestada, miks Tartu soovib õigusõpet monopoliseerida. Ehk ei meeldi sealsele rektorile või dekaanile see, kuidas õpetatakse õigust teistes ülikoolides, näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis? TTÜ õiguse instituudi õppekavasid on sõltumatute ekspertide poolt akrediteeritud lugematu kord ja alati edukalt. Õppekavad on alati vastanud nii riigi- kui ka rahvusvahelistele õigusharidusstandartitele. TTÜ ei ole oma teadusproduktsioonis, projektitaotlustes ega ka lõpetanute kvaliteedis sugugi vähem edukas. Lisaks veel karjäärid välismaal ja seda mitte vaid välistudengite aspektist.

Tartul ei ole põhjendatud argumenti monopoli kehtestamiseks. Seda tuleks ka igal juhul vältida, et hoiduda stagneerumisest, tudengite eksiteele viimisest ja hariduse kvaliteedi halvenemisest. Teisalt – kas pole monopolisoovi põhjuseks see, et kardetakse kaotada võidujooksus parima tiitlile? Tartu ülikooli õigusteaduskond on kindlasti tugev oma tegemistes, aga majanduslik ja riiklik kese asub Eestis siiski Tallinnas.

Jah, Tallinnas on ka Tartu õigusteaduskonna osakond, mille eesmärk võikski olla TTÜ tudengkonna “ülelöömine” pakkudes paremat kvaliteeti ja väiksemaid kulusid. See võiks olla kasulik kõigile: esiteks annaks see rohkem valikuid üliõpilastele, teiseks hoiaks see kõrgel ülikoolide motivatsiooni arenemiseks, kolmandaks pakuks konkurents alternatiivseid arvamusi õiguslike lahenduste ja arengute kohta ning lõpetuseks tagaks parema kvaliteedi mitte pelgalt õigushariduses, vaid Eesti juristkonnas laiemalt. 

(Autor on professor Frank Emmert, Rahvusvahelise ja võrdleva õiguse keskuse direktor, Robert H. McKinney õigusteaduskond, Indiana ülikool.)