Pole registris — pole inimene

Sellest ulatuslikust pärandist, mis Eesti on nõukogude võimult kaasa saanud, on üks silmatorkavamaid kahtlemata korralagedus. Tänase Eesti kohta võib julgelt väita, et suurim korralagedus valitseb registrite maailmas.

1990-te aastate keskpaigas hakkasid Eesti kodanikud puutuma kokku ebameeldiva tõsiasjaga. Nimelt kui nende pass oli viisatemplitest täitunud või juhtumisi kaotsi läinud, tuli alustada kolgata teed, et saada uut passi. Jälle tuli tõestada, kus sündisid isa ja vanaema, ankeedis nõuti lausa delikaatsuse piiril isikuandmeid, et teada saada, kas sa üldse oled olemas ja lõppkokkuvõttes oli tähtsaim sissekirjutus — nõukoguliku sunnismaisuse sümbol, mis seadustest koos nõukogude võimuga oli küll ajaloo hämarusse vajunud, kuid ametniku peas oli omandanud pühaduse, mille ümber keerles kogu elu Eesti Vabariigis.

Terve mõistuse seisukohalt ei olnud võimalik aru saada, miks peab üks register ikka ja jälle üle küsima andmeid, mida korduvalt oli juba talletatud. Kuid bürokraatial ei ole suurimat vaenlast, kui terve mõistus, mistõttu juurdunud kord püsis visalt edasi.

Kui kaasaegsetel nõuetel koostatud andmekogude seadus ja rahvastikuregistri seadus said vastu võetud, tekkis lootus, et ka registrimajandust hakatakse loogiliselt korraldama. Aga võta näpust. Ainus, mis silmnähtavalt muutus, oli see, et reisidokumendist — passist kadus sissekirjutustempel. Seadusega ette nähtud andmete ristkasutus lonkas edasi ning erinevate ametkondade kohustust esitada jooksvalt muutuvad andmed rahvastikuregistrile, ei pidanud paljud omavalitsused millekski. Mugavam oli jätkata äraproovitud meetodil — kui midagi vaja, pitsita ikka tavakodanikku. Kui midagi on puudu, siis on tavakodanik süüdi.

Eestis on kõrgeim võim kuulunud ikka väikesele ametnikule. Riik võib teha seadusi, mõelda välja valitsemiskulude kokkuhoiukavasid; kõik see on nagu hane selga vesi ja kõik läheb vana viisi edasi, kui väikesel ametnikul on niimoodi hubasem. See, et ametkondlik huvi on juba dubleeritud andmete pidev taaskogumine, on bürokraadikeskselt mõistetav. Töö on tavapärasem, ametnikke on rohkem vaja, vastutus langeb kodanikule; kontrollivõimalused on piiratud, kuna iga andmesisestaja töötab autonoomselt, sõltumata ümbritsevast maailmast nagu feodaalne vürstiriik.

Jah, see kõik on riigile võrratult kallim, kodanikule ebamugavam ja aeglasem, andmed inimlike eksimuste tõttu ebausaldusväärsemad ning lekkevõimalused suuremad — kuid; see on juba riigi probleem, millest väike ametnik end häirida ei lase.

Võitlus bürokraatia vastu toob kaasa vajaduse bürokraatiat suurendada. Ka selleks on äraproovitud meetod — uued keelud ja käsud. Andmekogude seadusega tahetakse keelata andmete dubleerimine. Seega on otsustatud, et luuakse veel üks andmeid dubleeriv asutus.

Lisaks tahab siseministeerim muuta kohustuslikuks elukoha registreerimise ja karistada sõnakuulmatut kodanikku. Teisisõnu, võtta väikeselt ametnikult veelgi vastutust vähemaks ja panna kodanik ka seadusetähe järgi vastutama selle eest, et aegunud bürokraatia ei ole suuteline korraldama lastele kooli- ja lasteaiavõimalusi. Ega olukord sellest ei parane, kuid bürokraat saab täiendava võimaluse näidata, kui palehigis ta riigi hüvanguks töötab.