Mäxil on üks laul, mis ei asenda lugusid “Simply The Best” ega “Show Must Go On”. Mõistagi on see “Koit”. Eilne kontsert Tartu laululaval oli selle kinnituseks. Kui iseseisvuse alguspäevil kadunud poeg Tõnis Mägi tuli Rootsist pagendusest tagasi ja tõi kaasa Koidu, siis oleks nagu laulev revolutsioon i-le täpi peale saanud. On koit, kuninglik loit, valguse võit!

Trompetid, trikoloorid, ühendatud käed, pisarad. Ja Mäx on tagasi! Kohe lasi keegi lendu ka mõtte, et sellest laulust võiks saada uue vaba Eesti uus hümn.

Gustav Ernesaksa — Lydia Koidula “Mu isamaa”, mis kujutas okupatsiooniaastate vaikset vastupanu, oli kuidagi eilne päev, selle laulu võlu hajus, kui ei polnud enam kellegi ees protesteerida. Siiski pakuti ka seda laulu hümniks. Tulistes ajalehevaidlustes jäid peale iseseisvusaja hümni pooldajad. Laulu ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sõnad Helsingi ülikooli muusikaõpetaja Friedrich (Fredrik) Paciuse viisile kirjutas rahvusliku liikumise tõusu aastail Johann Voldemar Jannsen.

Laul avaldati esmakordselt 130 aastat tagasi esimese üldlaulupeo nootides 1869. aasta mais ning kõlas esmaettekandes meeskooride esituses laulupeo ilmalikus kavas peo teisel päeval. Rahvas võttis laulu hästi vastu, see levis peagi üle kogu maa ning hiljemalt alates 1896. aasta üldlaulupeost sai see mitteametlikuks Eesti hümniks, mida lauldi püsti seistes ja paljapäi.

Kümmekond aastat tagasi tähendas vaidlus hümnist vaidlust selle üle, kas iseseisvunud Eesti on uus või vana Eesti, on see taasiseseisvumine või kolmanda vabariigi teke. See oli põhimõtteline küsimus. Nii et kui Eesti tahtis olla riik, mis loodi 1918. aastal ning oli pool sajandit okupeeritud, siis pidi ta muidugi võtma ka vana hümni.

Paljudele noorematele inimestele, kes õndsasse sõja-eelse Eesti aega suhtuvad kainemalt, tundub naljakas, et meil on soomlastega ühine hümn. Eestlane pidavat olema laulurahvas, aga nüüd ei saa endale isegi hümni tehtud. Tõsi, nõukogude ajal käis eestlasel jõnks südamest läbi, kui olümpiamängudel vms Soome hümni mängiti. Aga nüüd tekitab Paciuse viisi kuulmine ainult segadust: kellele mängitakse?

90.-te alguses tundus kõik eesti-aegne nii püha, nii väärtuslik, nii muutmatult õige, et paljas mõte hümni väljavahetamisest tundus ketserlusena. Aga nüüd, kümmekond aastat hiljem?

Eile oli taasiseseisvumispäev, rahvasuus on püütud juurutada ka Edgaripäeva nime. Terve pühapäeva tuli raadio- ja telekanalitelt 1991. aasta augustisündmuste heietusi. Moskva putši aastapäev on meil nii põhjalikult kanoniseeritud, isegi Ivo Linna andis SL Õhtulehele intervjuu, kuidas tookord tanke oodates konjakit sai trimbatud.

Kahtlemata on see ärkamisaeg meile oluline. Praegune raskepärase viisiga hümn on pärit eelmisest ärkamisajast. Miks me ei võiks Koidu hümniks muutmisega tähtsustada seda ärkamisaega, milles me kõik enam-vähem osalised oleme olnud?

Või on paremaid ettepanekuid loo valikuks? Teeks konkursi?