Eri Klas: Ahned on need, kellel pole annet
Eri Klas soovib, et kultuuri ei suhtutaks nagu tootmismaterjali. Oma seisukohti jagab ta Õpetajate Lehe lugejatega. Jutuks on seegi, mida pakub tänavune Birgitta festival, mille kunstiline juht maestro on.
Mida arvate ilma näinud inimesena vanasõnast „Igal pool on hea, aga kodus on kõige parem”?
Igal pool ei ole kaugeltki hea. Mu elus on olnud küllalt virvatulukesi, mis meelitavad teistesse riikidesse. Kõigi provokatsioonide kiuste pole ma kusagile „ära hüpanud”. Mul on taskus olnud ainult oma pass ja sisse kirjutatud olen Tallinna. Olen käinud küll esinemas väga paljudes riikides, aga himu suure raha ja teistsuguste tingimuste järele pole mind siit ära viinud ja ma olen sellega väga rahul.
Ma olen terve elu olnud rahutu vaim. Kui algul oli hirmus suur soov kogu maailma näha, siis nüüd ma ei ütleks just, et olen kogu maailma ära näinud, aga olen saanud orkestrit juhatada neljakümnes riigis, kokku ligi kahtsadat orkestrit. Mind kisub alati koju tagasi. Iga kord, kui lennuk hakkab maanduma ja näen Tallinna torne, tuleb klomp kurku. Ega seda sõnadega kirjeldada saagi.
Mida soovitate hariduspoliitika otsustajatele, mõeldes Eesti muusikaharidusele ja süvaõppele?
Soovitaksin, et enne kui otsustate, pidage nõu nende inimestega, kes asjaga tegelikult tegelevad. Fakt on see, et Eesti pole maailmakuulsaks saanud tuletikuvabrikuga. Meid on kuulsaks teinud helilooming, kirjandus ja kunst. Eesti Nokia on minu arvates eesti kultuur. Katsuge seda hoida ja mitte suhtuda sellesse kui tootmismaterjali, mis peab kogu aeg materiaalselt sisse tooma.
Nõukogude Liidus oli kultuuriminister Furtseva, kes ütles, et viime isetegevusliku kunsti professionaalsele tasemele. Kui ümberpöördult võtta, siis siin on tera sees – ärge juhtige kultuuri, kui olete isetegevuslased.
On öeldud, et Eri Klas juhatab orkestrit kulmuga. Mõned dirigendid vehivad kätega nagu tuuleveskid.
See on ilmselt energia jäävuse seadus. Ütlen oma õpilastele, et võite ju vehkida, aga ega teist helikopterit ikka saa, õhku te ei tõuse. Olen laulupidudel piirdunud isegi ühe sõrmega juhatamisega – kõik vaatavad.
Ega dirigent ainult kätega juhi. Ma juhin näoilmega, silmadega, „vestlen” iga musitseerijaga isiklikult, kahekõnena. Mina loen tema silmadest ja tema vaatab minu silmi... See on imeline ja rikastav tunne, jagatud rõõm on kahekordne, või siis isegi tuhandekordne.
Kas olete mõelnud, mis ametit te peaksite, kui poleks muusik?
Juba noores põlves jäi mulle 24 tunnist päevas puudu. Tahtsin kõike teha ja näha, kõikjal olla. Ma ei ole loomult üksi uitaja, kuigi istun suurima rõõmuga mere ääres ning kuulan lainete kohinat ja metsa mühinat. Tahaksin olla kogu aeg sündmuste keskel. Olen käinud režissööride ja diktorite kursustel, kirjutanud kinostsenaariume ja laule, filminud ning isegi näitemängudes ja filmides kaasa teinud. Kui ma poleks muusik, oleksin võib-olla lavastaja või näitleja, mind kisub ikka lava poole. Tehnilisi huve mul eriti pole, matemaatikat ei oska.
Teie kolm soovi võluhaldjale?
Kui saaksin seda veel soovida, siis sooviksin lahkunud kallite inimeste ja õpetajate olemasolu ka praegu. Olen küll juba eakas inimene, aga minus pesitseb ikka väike uudishimulik Eri, kellel on isu elust veel üht-teist õppida ja tahtmine seda rõõmu teistega jagada. Haldjalt ei soovi ma midagi muud kui oma lähedastele tervist ja õnne kõigile, kes seda vajavad.
Kergitage palun natuke katet tänavuselt Brigitta festivalilt.
Tänavu kutsusime esinema meie sugulasrahva marid, Marimaa riikliku ooperi- ja balletiteatri. Nad kannavad ette „Carmina Burana”, mis on kujunenud Birgitta festivali üheks nii-öelda tunnusteoseks, ja „Aphrodite triumfi”. Mõlema kantaadi lavastaja on meie Mai Murdmaa. Mari balletitrupp esitab ka balleti „Esmeralda”, mis sobib kloostrimüüride vahele suurepäraselt.
Täitub mu ammune unistus saada maha koostööprojektiga: Garsington Opera ja Birgitta festivali koostööna kantakse ette Mozarti ooper „Don Giovanni”. Inglise lavastus, kuid mitte meie toeta: peaosas on Lauri Vasar, kes laulab Hamburgi ooperis. Donna Annat esitab üks eesti kuulsamaid lauljaid Aile Asszonyi, kes elab Itaalias, ja komtuuri Ain Anger. Talendid tulevad koju! Külla tuleb ka Boriss Pokrovski nimeline kammermuusikateater. Pokrovski, kes oli peaaegu terve elu Suure Teatri pealavastaja, on mu meelest üks kõige austusväärsemaid lavastajaid.
Festivali lõpus on alati midagi kergemast žanrist. Seekord esineb ansambel Voca People Iisraelist, kes tuleks nagu teiselt planeedilt...
Kuidas üldse sündis mõte luua Birgitta festival?
Selle ideega tulin lagedale kaheksa-üheksa aastat tagasi. Olin mitu korda dirigeerinud Savonlinna ooperifestivalil ning mulle meeldis seal kangesti. Savonlinna on pisike linnake Ida-Soomes. Sealne linnapea oli lüheldast kasvu mees iseloomuliku nimega Meteri, aga nagu rahvasuu ütleb, oli nende linnapea festivalide ajal palju pikem...
Savonlinna asub suurtest keskustest kaugel, seal pole suurt lennuvälja ja rongki, mis sinna käib, on väike tossutaja. Mõtlesin, miks me ei tee Tallinnas midagi sellist. Meil on ju kõik olemas: hotellid, lennuliiklus, linna ajalugu... Põhimõtteks jäi, et Birgitta festival pole ooperi-, draama- ega balletifestival, vaid kätkeb eri žanre. Peaasi, et poleks lihtsalt kontsert, vaid oleks lavastuslik, kuigi seal kloostrivaremetes polnud ei lava ega katust.
Birgitta festivaliga alustasime nii-öelda talgukorras, seitsmekesi, ning see on kasvanud väga suureks tänu riigi ja eriti linna toele. Festival toimub tänavu juba kaheksandat korda. Kunsti tegemine läheb aina kallimaks – lavastuslikud vahendid, külaliste esinemised jne. Siiski on võimalik leida kompromisse, sest kunstnikud pole loomult ahned inimesed. Ahned on need, kellel pole nii palju annet. Andekad inimesed on väga soojad.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
