Ringhäälingus ja laiemalt kogu telekommunikatsiooni sektoris on toimunud olulised muutused. Nende muutustega arvestamine on riigi ülesanne ja neid muutusi juhtida saab riik läbi seadusandluse.

Praegusel juhul on riik läbi seadusandluse andnud erakanalitele võimaluse duopoolselt reklaamiturult kasumit teenida. Selleks on riik andnud erakanalitele rahva piiratud vara ehk sagedused, kus saateid edastada ning nõudnud vastu omatoodangu ja uudiste edastamist. Lisaks on seatud piiranguid reklaamile.

Tegutsedes nendel sagedustel, annavad erakanalid oma panuse kohalikku tööhõivesse, kuid tänu programmide impordile mõjutavad negatiivselt meie väliskaubanduse bilanssi. Ning muidugi on eratelekanalitel oluline positsioon meie meediamaastikul.

Võitlus tähelepanu ja reklaamiraha eest

Eraringhäälingu regulatsioon töötas majanduslikus mõttes hästi alates sajandivahetusest kuni digi-ajastu ja majanduskriisi saabumiseni. Tänaseks on olukord oluliselt muutunud. Esiteks on duopoolsus asendanud vaba turuga. Televaatajate tähelepanu ja ka reklaamiraha eest võitlevad meie väikesel kodumaisel turul paljud rahvusvahelised telefirmad.

Tänu kaabel-, satelliit-, IPTV (televisioon jõuab vaatajani läbi tavalise internetikaabli, Eestis pakub seda Elion) ja varsti ka mobiil-TV levikule, on meie kohalik sagedusspekter kaotanud telekanalite jaoks olulise osa oma senisest rahalisest väärtusest. Täna on võimalik jõuda kõigi televaatajateni ka ilma sagedusi omamata ja seda senisest tunduvalt odavamalt ja teatud tingimustel isegi hoopis programmi eest operaatorfirmalt tasu saades.

Nii olidki ringhäälingulitsentsid alles hiljuti väga väärtuslikud, sest need olid ainus võti pääsemaks ligi tele-reklaamituru rahadele. Vähem kui kümmekond aastat tagasi ei olnud võimalik televisiooni ilma sagedusi omamata üldse teha. Tänu digitehnoloogiale saab olemasolevat sagedusressurssi aga tunduvalt paremini ära kasutada. Sisuliselt tähendab see seda, et samasse vanni mahub palju rohkem suplejaid. Kusjuures ka neid vanne on palju rohkem. Nii ongi vabalevi ringhäälinguluba muutumas kuldvõtmekesest tinavööks - ärimudelid on oluliselt muutunud.

Aga lisaks tehnilistele ja ärilistele muutusele on oluline ka sisu puudutav paradigma muutus meediaookeanis. Senine lineaarne kommunikatsioon ehk „ühelt paljudele“ (näiteks telekanalilt vaatajatele) on tänu tehnoloogiale saanud juurde tugeva konkurentsi „paljudelt-paljudele“ (inimesed loovad ise sisu) kommunikatsiooni näol.

Telekommunikatsioonisektori areng

Nii võitlevadki kodanike (ka potentsiaalsete televaatajate) tähelepanu ja aja eest kõrvuti traditsiooniliste telekanalitega ka kõik interneti ja sotsiaalvõrgustike kaudu sisu loovad ja tarbivad inimesed. Kõik need inimesed vajavad ka järjest suuremas mahus ja järjest kiiremat internetti, seda nii omavaheliseks suhtluseks, meedia tarbimiseks kui ka äritegevuseks ja teenuste tarbimiseks. Kiire internet peab olema saadaval kõikjal – linnas ja maal, kodus, tool ja autos/bussis/rongis.

Telekommunikatsioonisektori areng ja arendamine on muutunud riikidevahelise võitluse ning edukuse uueks kuldvõtmeks. Siin on ka põhjus, miks üle maailma minnakse analoog ringhäälingult üle digitaalsele. Digitaalne ringhääling kasutab sagedusi efektiivsemalt ja tänu sellele võivad riikide seadusandjad analoog ringhäälingu käsutusest vabanenud sagedusi suunata hoopis telekommunikatsioonifirmade käsutusse. (Osa ringhäälinguringkondi on juba mures, et uute andmemahukamate HD ja 3D kanalite turule toomiseks varsti enam sagedusressurssi ei jätku).

Inimestele kvaliteetsema mobiilse andmeside pakkumiseks on mobiilifirmadel vaja rohkem sagedusi. Siin võib küsida kumb on siis olulisem – kas ringhäälingu või mobiilside areng? Majanduslikud argumendid on järgmised:
1) telekanaleid vaatab iganädalaselt alla 65% Eesti elanikest, mobiiltelefoni kasutab üle 90% Eesti elanikest.
2) Eratelekanalite aastane rahaline käive oli eelmisel aastal umbes 30 miljonit eurot, mobiilioperaatoritel ligi 300 miljonit eurot, kogu infotehnoloogia sektori müügitulu ületas 2011. aastal Eestis aga 3 miljardi euro piiri.
Teisisõnu on see lühikene selgitus, miks digipööre kogu maailmas on paratamatu.

Kokkuvõtteks - tulles tagasi tänase vabalevi debati juurde, mis minu arvamuse kohaselt seadusemuudatusega eratelekanalite kasuks lahendatakse, on hoopis keerulisemaks küsimuseks (traditsioonilise) ringhäälingu tulevik ja riigi võimalused/tahe seda tulevikku kujundada.

Vaadake ainult kodumaiseid erakanaleid?!

Riigil pole võimalik öelda, et kodanikud, ärge kasutage sotsiaalmeediat, vaid vaadake kodumaiseid eratelekanaleid, nii tagate nende kasumlikkuse. On ju telerivaatajate käitumise muutumine lisaks kasvavale konkurentsile eratelekanalite majandusprobleemide üheks oluliseks põhjuseks. Auditooriumi äravool peitub auditooriumis endas, inimesed loovad ise, vahendavad ise, loevad ja vaatavad mida, kust ja millal tahavad. Seda trendi regulatsiooniga murda ei saa.

Aga riigil on võimalik oma seadusandlusega muuta tingimusi, milles ettevõtted tegutsevad. Mingil määral on tänane eratelekanalite ja kaabel-TV firmade vaheline väitlus sarnane taastuvenergia subsiidiumite debatiga. Vabalevis kanalite edastamise kohustus pandi kaabel-TV firmadele peale eesmärgiga tagada nende programmide tasuta televaatajateni jõudmine.

Seaduse vastuvõtmisele eelnenud diskussioonides ei osatud ette näha meie kodumaiste sisutootjate majandusraskusi ning programmi levitavate kaabel-TV firmade suuri kasumeid. Kui osapooled vaba turu tingimustes omavahel kokkuleppele ei jõua, siis on võimalus poliitikutel sekkuda. Sekkumine on võimalik nii, et kauba edasimüüjaid kohustatakse seadusega kauba loojatega tulusid jagama.

On ka võimalik vähendada eratelekanalitele pandud ülesandeid - näiteks vabastada nad uudiste ja kodumaise toodangu edastamise kohustusest. Igatahes riskib minister Parts telekomifirmade huve ringhäälingufirmade omadele eelistades vabalevi eratelekanalitest ilma jääjate pahameele ja selle mõjuga tulevastel valimistel.

Lähitulevik näitab, kelle huvid meedia- ja telekommunikatsioonipoliitikat kujundavad. Aga ükskõik milliseks lahendus ka ei kujune, lõppkokkuvõttes maksavad televaatajad selle ikkagi omast taskust kinni. Tasuta teleprogrammi pole olemas.

(Autor on BFM-i ja Tartu Ülikooli meediaõppejõud.)