Jüripäev läbi, sulased ikka palkamata
Inimene peab plaani, jumal juhib. Kord muretses haridusminister, et võib-olla peame lähiaastatel mõne algkoolimaja juurde ehitama, muidu jäämegi seda usku, et suur kool on parem, et seal saadud haridus on Eestile hea, sest see on odav. Minister oli Toivo Maimets, aasta 2004. Me jäimegi seda usku, mida ta pelgas. Ka tänavu saavad mõnest põhikoolist algkoolid, külakoolid kaovad hoopis või jätkavad pelgalt lasteaedadena.
Vähe küll, aga ikka ülearu
Seekord ei esita ma näiteid mitte sellest, kuhu sõidavad need lapsed, kes meil veel on, vaid sellest, et õpetajatel ei ole tihtipeale kuskile sõita. Eestis on nii vähe tööjõulisi haritud inimesi ja nii paljud neist on ometi liigsed.
Tihemetsa põhikool Pärnumaal Saarde vallas läheb sügisest kinni. Direktor Aita Matson: „Meil on praegu 41 õpilast, vallas kokku kolm kooli: peale meie veel Tali põhikool ja Kilingi-Nõmme gümnaasium. Viimane on meile väga lähedal – viis kilomeetrit. Tali on Kilingi-Nõmmest 21 kilomeetrit, seal kaob septembrist 2013 õpe kolmandas kooliastmes, liitub lasteaed. Põhikooli sulgemine Tihemetsas oli ammu teada, Saarde valla arengukavasse kirjutatud. Meid, õpetajaid, on praegu 14, mis tundub ehk ehmatavgi, aga meil on inimesi väga väikese koormusega – isegi 0,125 kohta.” On siis mujalgi koormust? „Ei ole, aga nad on olnud nõus nii töötama, et oleks mingigi töökoht, ravikindlustus.” Tuleb 1. september ja mõned inimesed on ikka tuule peal? „Ma kardan, et nii see on, kuigi nad otsivad tööd.”
Aita Matson on ise emakeele ja kirjanduse õpetaja, tahaks edasi olla, aga ei tea, mis temast saab. Kilingi-Nõmme gümnaasiumi peale ta ei looda, sest sealgi väheneb õpilaste arv, õpetajaid koondatakse. Ta elab Tihemetsas, ütleb, et ka Pärnu või Viljandi (mõlemani 50 kilomeetrit) tuleb töökohana kõne alla, kõrval on veel Abja, 21 kilomeetrit. Mis saab, ei tea.
Piiri taga on ruumi ja tööd
Pärsti lasteaiast-koolist Viljandimaal jääb järele ainult lasteaed. Direktor Ly Kangur: „Meie viimasel koolipildil on viis last, esimeses klassis pole kedagi, sinna ei tule kedagi. Mina andsin koolis ainult kunstitunde, jätkan lasteaiaõpetajana, klassiõpetaja koondatakse. Ta on väga tugev õpetaja, hakkaja inimene, keeled suus. Kui muud üle ei jää, kaalub välismaale minekut, et jätkata seal mingis teises ametis.
Viljandis on ju riigigümnaasiumi loomisega niigi palju koondamisi, sinna ta ei mahu. Tütar on tal Tartus ülikoolis, seal on korter üüritud. Ehk saab sinna. Peame edasi elama, üürid maksma...”
Vihtra lasteaias-algkoolis Pärnumaal Vändra vallas läheb kooliosa kinni. Direktor Eda Vaino: „Praegu õpib meil üheksa last, kuus neist lõpetavad kooli, aga üks lasteaiarühm tuleb juurde ja mõlemad kooliõpetajad jätkavad seal, inimesi lisandubki. Et nii juhtub, oli selge juba jõuludeks.”
Vihula lasteaed-algkool Lääne-Virumaal Vihula vallas. Direktor Kai Tingas ütleb, et kuna tema koolis on veel ainult kolm last, sättis ta ise asjad nii, et kooliosa jääb ära. Ta on klassiõpetaja, tahaks jätkata mujalgi õpetajana, aga ei tea, mis temast saab, sest ta ka elab Vihulas, koolimajas. Lasteaiagi peale ei saa loota, seal on lapsi vähe.
Inimesed pole riigi mure
Õpetajate Lehes on juba juttu olnud Läänemaa Lihula valla Tuudi algkoolist, mis liidetakse sügisest Lihula gümnaasiumiga. Lapsed ja vara liidetakse, õpetajad mitte. Kaks klassiõpetajat ei tea, mis neist saab. Et mingu Tallinna, seal lapsi laialt. Kooli juhataja Inga Rennit ütles kindlalt, et tema pole eales linnaelust unistanud. Ja mitte ükski tööta jääv õpetaja ei ole öelnud, et tal on hea meel, et koolitöö koormast lahti sai.
Me tegutseme, korrastame koolivõrku justkui selleks, et lapsed saaksid paremat haridust, muust nagu ei mõtlekski. Aga mõtleme küll. Üks rahvasaadik küsis hiljuti haridusministrilt, kas ühte väiksemat sorti erikooli ei saaks alles jätta, sest seal on palgalehel 42 inimest, aleviku jaoks väga suur arv maksumaksjaid.
Nii tükib mõte laste huvide pealt üha sagedamini sinna ja tänna, ka riigipalgaliste kohtade peale, mille arv väheneks drastiliselt ka siis, kui haldusreform keevaliselt käivituks. Ajame inimesed töölt ära ja edasi on siis nende, mitte kellegi teise asi, mis edasi saab.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
