Lähemale loodusele
Kui võrrelda Tallinna ja näiteks Läänemaa lapsi, siis tihtipeale tajun neis erinevust. Maalastele ei pea õpetama, kuidas looduses käituda. Lapsed, kes elavad loodusele lähemal, loomulikult ka teavad loodusest rohkem, linnalapsed paraku palju vähem.
Linnalaps ei tunne lindu ega lille
Vahel oleme üllatunud, et mõnda meie meelest lihtsat asja ei teata. Näiteks ei tunta metsa all sinilille ära, rääkimata Eestis tavalistest lindudest.
Linnalapsed kohanevad siin kiiresti. Alguses on kõik elevil – sai koolist ära, hoopis teise keskkonda. Kui nad maha rahunevad, siis jõuavad siia nii-öelda päriselt kohale, tunnevad, et siin on lihtsalt hea olla.
Loodusharidust ja õuesõpet väärtustatakse Eestis järjest rohkem. Seda on näha kas või õppekavu vaadates. Loodushariduse pakkujaid on päris palju ja tuleb üha juurde. Kindlasti üritatakse millalgi loodusharidussüsteemi ka ühtlustada. Igal juhul loodusharidus areneb.
Õppekavasse on küll kirjutatud, et õuesõpe on kohustuslik, aga kõigil koolidel pole siiski raha seda lastele võimaldada. Linnas on see tõesti keeruline, igal pool pole võimalik parkigi minna. Vähemalt korra aastas tuleks õpilastega linnast välja minna.
Iial ei tea, mis moodsa tehnikaga juhtuda võib…
Muidugi saab ka tunnis looduse teema atraktiivseks teha, võib näiteks tuua klassi puulehti või samblikku, aga lapsel ei teki neid laua peal või pildilt vaadates selliseid seoseid nagu looduses, ei kujune terviklikku kujutluspilti. Oluline osa loodusõppest on lisaks teadmistele tunnetuslik pool. Info, mida saame nägemise ja kuulmise kaudu, on ainult osa infost. Suure osa, mis aitab meil teadmisi salvestada ja tervikpilti luua, annab tunnetamine. Laps tunneb tuuleõhku, krobelist männitüve, soolast merelõhna ja see kõik on üks tervik. Minu meelest on hästi oluline, et laps saaks õppida loodust kui tervikut, mitte kontekstist välja kistud osade kaupa. Seepärast peakski loodust õpetama looduses. Kui õpetaja ei jõua lapsi looduses juhendada, siis tulevad appi loodushariduskeskuse spetsialistid. Müts maha nende tublide õpetajate ees, kes ise väljaspool klassiruumi lastega tegelda jaksavad.
Ja veel – iial ei tea, kuidas meie elu siin ühiskonnas edasi kujuneb. Võib-olla ühel hetkel peamegi astuma sammu tagasi loodusesse. Eluaeg linnas elanud inimene võib moodsa tehnika ja harjumuspäraste mugavusteta end esialgu üsna abitult tunda, aga tegelikult on ka nii võimalik ellu jääda ja hakkama saada.
