Tänaval ja turul nimetatakse samu nähtusi erinevate nimedega ning toimub ka vastupidine: sama sildiga märgistatakse erinevat sisu. Sõna võtab kokku meeleheite põhjused, loob meeleavalduse ja põhjustab otsustajate meelemuutuse. Kui kasutatud sõna seda ei suuda, muutub meeleavaldus meelelahutuseks. Nii hakkab tänavaid täitma mäss ja mürgeldamine, mille ainus eesmärk on fun. Hästi planeeritud meeleavaldus ja meelelahutusmeeleavaldus on seega sama sarnased kui pikaajaline kooselu ja tänavanurgalt ostetud püstijala kähkukas.

Miks on viimasel ajal meeleavaldusi korraldatud? Tüli on kerge tulema, kui erinevad inimesed ja organid tegelevad samade probleemidega ning vastutuse piir on ähmastunud. Ressursside puudus on samuti plahvatusohtlik, ent samavõrra on ohtlik olukord, kus paljude inimeste õiglustunde riivamise eest vastutab pisiametnik, kes juhtumisi paberile pitsati pani.

Miks nüüd? Praegust hetke iseloomustab nii vastutuse ja ressursside vähesus kui sündiv kodanikühiskond koos kasvava teadmisega demokraatia võimalustest. Eks räägivad õpetajad kurtidele kõrvadele, et hariduse hääbumine suretab välja ka iseseisva Eesti. Ning imestavad üliõpilased: "Oli ju ometi lubatud." Kuis ja millistel tingimustel lubadust saaks pidada, jääbki selgusetuks.

Oskuslikult korraldatud meeleavaldus toob esile meeleheite, mille meelerahuks muutmiseks ei piisa ei väikestest präänikutest, rangest kepidistsipliinist ega meelemürkide legaliseerimisest. Inimeste teadvusesse jõuab arusaam, et "meie" peame tegutsema, kuna "nemad" ei mõista tehaste, teatrisaalide ega trammide keelt.

Valitsejate ja valitsetavate ühine keel

Tasapisi tekib vajadus lingua franca järele, mis pole südameomane kummalegi poolele, kuid mida pisukeste raskustega mõistavad mõlemad pooled. Meeleheite väljendamise keeleks valitakse meeleavaldus. Nii streik kui petitsioon on demokraatliku ühiskonna normaalsed tegutsemise viisid, normeeritud seadusega ja piiratud organiseerijate ning osalejate oskusega.

Me oleme enda loomisel ühislaulmisest ja südamlikest kartulikoorte lubadustest jõudnud ajahetke, kus tahaks, et koorte küljes oleks ka kartulit. Meelemõru teeb märkamine, et mõned mugivad ahju taga koguni pekki ja mett.

Me märkame, et olukorra defineerimiseks ehk asjade nimetamiseks on erinevatel tegijatel erinevad võimalused. Ühtedel on asjade hetkekorralduse kohaselt kergem oma lauluhäält taevani tõustes üles enesele igavikku (sõnaselgelt siis: monopoolset õigust otsustada, mis on hea ja mis on õige) otsida ja leida.

Eesti ressursinappus ei erista inimrohket meeleheidet mitte keele, nahavärvi või mõne muu omaduse läbi, meeleheide muutub meeleavalduseks ulatuslikuma südamesuguluse kaudu. Toimuv on enamasti laiema avalikkuse hüveks ja olgu lähieesmärgiks küll isiklik lisaeuro, on see euro pikemas perspektiivis mõõdetav meie eneseloomise võimalikkusega.

Puudub oskus luua toetust

Aktiivsemad on need, kes rohkem märkavad või kellele vähem on antud. Miks nii? Miks pole meele avaldamine alati avalikkuse poolt heaks kiidetud, miks ollakse platsil üksi, kui ometi õnnestumise korral kasvaks kasu kõigile? Uskudes parimat näen põhjust vaid vähestes oskustes. Puudub oskus luua toetust, kutsuda kaasa, sõnastada oma meeleheide nii, et see kõnetaks inimesi väljaspool oma ühingulist kuuluvust. Seada eesmärgid, mille peale ka kõige inertsem ennast teleka eest üles ajaks, tundes, et just niisugused on meie soovid ja just sel viisil tahame me homset luua.

Ainsa võimaliku ohuna demokraatiale näen sõumeistreid. Neid, kes muudavad demokraatliku paljutahulise meeleheite odavaks populistlikuks, üheplaaniliseks ja eesmärgituks meelelahutuseks. Meeleheite kanaliseerimine meelelahutuse- meeleavalduseks on pahategu kõigi nende vastu, kes oma rahulolematud ootused on demokraatia toimimist eeldades tänavale või interneti petitsioonikeskkonda toonud.

Kuri või loll või ehk ka kuriloll võib olukorda muuta tahtvate inimeste sotsiaalselt suure toimimisviisi tobuks tegemisega ära nullida. Meie oskused demokraatias, meie kogemused suurte sotsiaalsete avantüüridega ei ole veel nii tugevad, et elaksid üle selle mainekahju, mida teeks eesmärgipäratu meelelahutuslik räuskamine.

Eristades tulemuslikku meeleavaldust tühjast meelelahutusest, ei osuta ma halvakspanuga Indrek Tarandile. Ta on oskuslikult rakendanud meelelahutuslikkuse otsustajate mõjutamise vankri ette - naer on hea tööriist. Kui me aga pole osavad avalikkuse heakskiitu saaval viisil oma meeleheidet sõnastama, kaasatulejaid otsima ja demokraatia lõpututest varudest eesmärgile sobivaimat leidma, lörtsime ära oma üllad eesmärgid ja meid sildistatakse tobujussiks. Kuvand on suhteliselt püsiv silt, mis kiiresti, kuid pinnapealselt annab teada, mis miski on. Ja kuvandi muutmine on mitte alati edukas, ent ressursinõudlik protsess.

Tudengid näitavad eeskuju

Kas keegi on oskuslikum meele muutmisele kutsuv mõjutaja? Professionaalselt hea meel on märgata tudengite päev-päevalt süvenevat tegutsemisoskust. Mõistetav on nende meeleheide ja sõnum ning on nähtav nende oskus esitada kõike nii, et kaasa tuleksid teised, vaid servapidi seotud ühiskonnagrupid. Ka oskus oma tegemisi lavastada on kasvanud ja nii muutuvad kaameramehed sõnumi kandjateks, sest neil on, mida näidata. Olgu või tühje toole.

Miks nemad? Üliõpilased ja õpetajad, päästjad ja muuseumitöötajad ajavad oma oskustele vastavalt meeleavalduse asja, et meie ootused loova ja tegutsemisvõimelise homse suhtes oleksid põhjendatud. Nad ajavad oma asja selleks, et see tuulepealne paik ei muutuks mõnetuhande pisikeelt purssiva veidriku asumiks, kus randuvad kruiisilaevad toovad tuhandete kaupa pärisinimesi meelt lahutama ja almust andes ennast hästi tundma.

Meeleavaldus on enese loomise viis. Just seepärast tõstan oma professionaalse mätta otsas seistes ohulipu ja törtsutan ohupasunaga: "Olge valvsad, et keegi ei muudaks meie ehedat meeleheidet hambutuks meelelahutuseks!"

Otsustajate meele muutmisele viiv meeleavaldus on aususe ja tarkuse tunnus, kehva viimaseks relvaks jääb teesklus ja jokk. Tänane tegemiste kirevus - petitsioonid, marsid, streigid ja läbirääkimised ongi demokraatlik Eesti. See on Eesti, mis jääb ajas püsima.