Vaadates Soome valimisi, tuleb tunnistada, et meil on põhjust neilt õppust võtta. Nimelt ei jäeta üle lahe enne valimisi kandidaatide minevikus tuhnides ühtegi kivi ümber pööramata või luukeret kappi tolmama, lisaks on kõik leitu ka avalikkusele kättesaadav.

Seevastu siinmail on asjalood kandidaatide asjaajamisega vähemalt valimiste algusjärgus märksa hägusemad. Põhjanaabrite korrektsusest tasub juhatust otsida ka Keskerakonna kätte sattunud Hannes Rummi kirjavahetuse valguses, mis pärineb just sellest ajast, kui Indrek Tarand ja Toomas Hendrik Ilves omavahel valimisvõitlust pidasid.

Soome presidendivalimiste esimeses voorus 18,8% häältest saanud Roheliste erakonna esindaja Pekka Haavistot on peetud ka üllatuskandidaadiks. Tema edu on seletatud sotsiaalmeedia oskusliku kasutamisega, mis meeldis just nooremale valijaskonnale, teiseks võis ta imponeerida valijatele sellega, et ta on märkimisväärselt erinev inimeste ettekujutusest traditsioonilisest presidendist.

Hoolimata sellest, et ligi pool esimese vooru hääletajatest peab teise vooru tarbeks enesele uue kandidaadi valima, peetakse favoriidiks siiski esimese vooru võitjat, konservatiiv Sauli Niinistöt. Niinistö, keda eelistas 37% valijatest, ei tohiks Eesti-Soome suhetes erilisi muutusi kaasa tuua, kuid Venemaa suunal peetakse teda Halonenist konkreetsemaks.

Lisaks Soome valimiste teisele voorule, on meie lähemas naabruses järgmised olulisemad valimised 4. märtsil, kui Venemaal saab uuesti presidendiks Vladimir Putin. Teisalt on tema kohta arvatud, et valimiste „õigemana“ näitamiseks laseb ta end presidendiks valida alles teises voorus. Ent valimisi on sel aastal veelgi - enne kui ameeriklased 6. novembril presidenti hakkavad otsima, peavad ka prantslased otsustama, kas Sarkozy on väärt oma ametis jätkama.