Ei saa öelda, et Kasahstan oleks eestlaste jaoks kõige kodusem või tuttavam riik. Ise näiteks viibisin siin viimati 18-aastaselt, see on 19 aastat tagasi.

Paraku peab aga nentima, et Kasahstan – territooriumilt 9. kohal maailma riikide seas – on maa, millest täna küll ilmselt keegi mööda vaadata ei saa. Maailma suurim uraanitootja ning äärmiselt suurte gaasi- ning naftamaardlatega kooslus tingib selle, et Kasahstaniga suheldakse ka siis, kui nad meie arusaamade järgi kõike valesti teevad. Näiteks ei arvesta opositsiooni, inimõiguste, vaba meedia ja muu taolisega.

Pühapäeval toimuvad siin parlamendi (parlament on kahekojaline, valitakse 107-liikmelist alamkoda Mahlizi) ennetähtaegsed valimised, mille kutsus ellu president Nurzultan Nazarbajev, hüüdnimega Päike. (Nur on kasahhi keeles „kiir“).

Päikese üks põhjendustest oli isegi 16 miljoni elanikuga korrektselt dirigeeritava maa kohta veidike kummaline: nimelt väitis Nazarbajev ühe põhjusena, et partei, kuhu ta ise kuulub (Nur Otan – „Isamaa valgus“), omab parlamendis liiga palju kohti ja valgustatud riigi tingimustes võiks selle pisiasja ümber vaadata. Nii soovitasid mulle küünilisemad kohalikud, et vaatlejana pean ma eelkõige jälgima seda, et armastatud Nazarbajev tulemusi enda kahjuks ei võltsiks (seda, et enamus kohalikest pimesi Nazarbajevit valivad, pole mõtet eirata, loomulikult hääletab alati 98% kodanikest Nazarbajevi poolt).

Sõnaga – Päike teeb pühapäeval omapärase žesti demokraatiale.
Nazarbajev valitseb Kasahstani 1989. aastast, mil ta sai kohaliku kompartei juhiks, sealt edasi parimate Kesk-Aasia traditsioonide kohaselt viivitamatult ka presidendiks (1991). Kasahstani põhiseadus ütles toona, et president saab valitseda kaks ametiaega, see on aastani 2000, ent – samuti siinse loogika kohaselt – muudeti rahva „tungival nõudmisel“ põhiseadust, mis tagab Nazarbajevile eluaegse võimu. Sealjuures on hetkel asi sätitud nii, et kui kunagi pääseb pulti uus president, taastub kahe ametiaja valitsemise seadus.

Poliitilist konteksti arvestades on eelootavad valimised vähemalt läänelikust perspektiivist kaedes kummalised. Opositsioonist ei saa siin midagi rääkida, vabast meediast samuti mitte, neljandat aastat istuvad vangis Nazarbajevit kunagi kritiseerinud ajakirjanikud, kuna seadus näeb presidendi või tema „perekonna“ (võid vabalt lugeda ka „klanni“) solvamise eest kunis kangeid karistusi. Samas ei saa kuidagi eitada, et taoline „direktorlik“ suhtumine kasahhidele (või enamusele kasahhidest) kuidagi vastukarva käiks – suur osa on veendunud Päikese ilmeksimatuses ning kõva käe poliitikas kahtlejaid on siin vähe, isegi intelligentsi seas.

OSCE vaatlejad on vaieldamatult kahvlis: pikaajalised vaatlejad ei saa eitada, et igasugune demokraatia riigis on pehmelt öeldes kaheldav, samas sai Kasahstan aastal 2010 OSCE eestistuja maaks.

Et ka vähest põikpäist ja rahulolematut meediat kammitseb 1999. aasta meediaseadus, mille rikkumine näeb ette rea kriminaalkaristusi ja muid repressiivvõimalusi, on kodanike tegeliku meeleolu tabamine suhteliselt raske.

Selge on üks: valimised võidab Päike.

Ilmast: Astanas on külma 20 kraadi, nagu kontinentaalsele kliimale talviti kohane. Järgmisel nädalal lubatakse -35. Astana ise on aga väga uue vaimse kliimaga linn, Nazarbajevi üks kangelastegudest ongi kindlasti pealinn ise – 1998. aastal rajoonikeskusest tänaseks miljonilinnaks ehitatud (maailma arhitektide tippklassi palgates) pilvelõhkujate, laiade prospektide ning värvika pillamise musternäidis tõestab presidendi öeldut: „Me ehitasime selle linna selleks, et tõestada: kasahhidele pole miski võimatu“.

Minul aga on au reedel kohtuda Päikesesüsteemiga, mis tähendab Nazarbajevi lähedasel orbiidil tiirlevaid seltsimehi.
Muuhulgas üritan toimuvaga kursis hoida ka Delfi lugejaid.