Helve Särgava on Harju maakohtu esimees. Juhan Särgavat tuntakse eelkõige kui suure mahetootja OÜ Saidafarm omanikku, mõjukat tööandjat.

Tasapisi tööst priiks

Tallinnast on Turbasse üle 50 kilomeetri, see ei ole pealinna valgala, rikaste perede kohtumispaik. Elust enda ümber on Särgavad palju mõelnud.

Juhan: „On vähemalt kaks tegurit, mida meil ei õnnestu kuidagimoodi pidurdada. Üks on ennast ületav, üle jõu käivaid kulutusi nõudev elulaad. See sunnib suure hulga inimesi tegutsema jõu piiril. Teine asjaolu on seotud turuvõitlusega. Selle käigus leiutab poliitiline süsteem järjest uusi piiranguid, kuidas keegi ei tohi ise vorsti teha ega saia küpsetada ja müüa. Isetegemise lust on just seadusega alla surutud. Intellektuaalse kavalusega loovad suurtootjad toidutootmiseski protektsionistlikke meetmeid, et lihtsalt ja odavalt valmistatu ei pääseks turule.

Kõik see ongi jätnud meie tagasihoidlikuma, vaiksema seltskonna elu peavoolust tegevusetult kõrvale. Neil pole käivet, mis võimaldaks neil iga päev kõhu täis süüa, riided selga panna, soojas toas magada. Need, kes kuuluvad peavoolu, on omaenda asjadega nii hõivatud, tegusad, et neil ei ole enam aega ega jaksu märgata mahajäänuid. Muidugi on ka lihtsalt rumalaid ja laisku, aga tühine osa kõrvaletõrjututest.”

Helve: „Mina olen veendunud, et tasuta jagatavad eurokruubid, toidupangas pakutav, sotsiaaltoetused jms ei lahenda vaesusega seonduvat. See on ainult hetkekergendus. Tean, et abi toel elavad ema ja isa ei tõuse hommikul vara üles ega püüagi laste heaks midagi teha.
Imelik on, et nende perede lapsed ise on valmis kõike mõnu ja rõõmuga tegema, mis toidab ja katab, aga vanemad ei ole tahtnudki teha. Nii kui kevad hakkab saabuma, on meie kodus ukse taga rohkesti lapsi, kes otsivad mingisugustki tööd. Juhanil ikka leidub seda ja teist, mida võib paar-kolm tundi päevas teha ja mis on lapsele kohane.

Aga nende töölevõtmine on Eestis tõeliseks kadalipuks tehtud, tööandjale nii suur risk ja vastutus pandud, et ta mõtleb: „Appikene, jälle kargab kuskilt mingi inspektorikene platsi!” Neist kubisevad ju kõikvõimalikud kabinetid. 15-aastane tüdruk ei saa akent pesta – äkki libastub tabureti peal ja kukub. Inspektorid käivad lastega koolides kohtumas ja õpetavad, et kui nad midagi teevad, võivad nad pingesse minna, tekib stress. Ja kui nii juhtub, tuleb sellest lastekaitsjatele kohe teatada Sealt see abitus algabki.”

Kõiksugu kaitsjaid liiga palju

Juhan: „Vallavolikogu esimehena nägin tihti pealt, kuidas iga aasta alul hakati õpilasmalevat moodustama. Lastekaitse inspektor hakkas juba jaanuaris nõutavaid pabereid koostama. Paarikümne lapse jaoks koostas ta neid pabereid kolm kuud, liialdamata. Ükski tööandja ei taha sattuda sellesse võrgustikku aru andma, mistõttu oleme suviti, mil Helvel on rohkem vaba aega, moodustanud oma illegaalse maleva. Siis on ikka ja jälle näha, et labidat, luuda või reha hoiavad Turba lapsed esimest korda käes. Seda on valus vaadata. Aga lapsed ise on särasilmsed ja asjalikud, keegi ei mossita. Juba teisel-kolmandal päeval on nad täitsa meistrid töös, mis kätte on juhtunud.”

Helve: „Au ja kiitus lastele, nad on tõesti tublid!”

Juhan: „Ja kes ei taha, see kaob teisel päeval ära. Kohale jäävad need, kes tööst rõõmu tunnevad. Suutlikkust on lastel kõvasti, aga midagi on väga viltu, kõverdi meie töökasvatuse algimpulsiga.”

Kokkuhoid küll, aga mitte valla huvides

Nissi vallas on kaks kooli: Turba gümnaasium ja Nissi põhikool. Esimese gümnaasiumiastme kohal ripub sulgemise oht.

Juhan: „Vald on või ei ole, aga gümnaasium peab olema. Lükkame koole kokku, teeme suuremaid kombinaate, räägime, et meil ei ole raha oma järeltulevat põlve normaalselt lugema, kirjutama ja mõtlema õpetada, ajude gümnastikat teha – see on väga suur rumalus.

Kui keegi hakkab nõusse, et gümnaasiumi võiks raha kokkuhoidmiseks ära kaotada, siis ta lihtsalt ei mõtle, et ka see kokkuhoitud raha läheb vallast välja. Ega riik seda raha siis Nissi valda jäta. Gümnaasiumide kadumine tähendab, et siit kaovad need, kes oma laste harimist tähtsaks pidasid. Vaimsuse kriitiline mass hõreneb, kahtlane, kas siin siis elu enam võimalik on. Prognoosin, et kümne aasta pärast sõidab mööda Turbat kauplusauto.

Ja mul on veel üks tähelepanek. Kui Eesti sattus nende maade hulka, keda Euroopa Liitu vastu võtma hakati, ei jäänud vastuvõtjatele märkamata, et meie kirjaoskuse tase oli 99% Inglismaa 80% vastu, ja mul on jäänud mulje, et see oli EL-is paljudele pinnuks silmas. Meie kirjaoskuse tase on liiga kõrge, mistõttu meist lääne pool tehakse sihikindlalt meie „pimendamise” tööd.

See haakub mugava äraolemise ideoloogiaga. Niisugust poliitikat saab lahedasti ajada, see leiab lihtsalt poolehoidjaid. Hästi haritud inimene hakkab rohkem vastu, ei kuula sõna. Ninatarku koguneb liiga palju. Nii et jagagem ilmavalgust ainult nendele, kes tungivalt tahavad seda saada, aga nende ees, kes lepivad ka vähemaga, laseme käed rüppe.”

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest