Suri Tšehhi endine president Václav Havel
Haveli surmast täna teatas tema esindaja, vahendab Reuters.
Václav Havel (sündinud 05.10.1936) oli Tšehhi näitekirjanik ja poliitik. Ta oli sametrevolutsiooni juhtfiguur, viimane Tšehhoslovakkia president (1989-92) ja esimene Tšehhi Vabariigi president (1993-2003).
Ekspresidendi surmast teatas Tšehhi televisioonile antud usutluses peaminister Petr Nečas, vahendab BNS.
Haveli assistendi Sabina Dancecova sõnul suri Havel pühapäeva hommikul oma maamajas Põhja-Tšehhis.
Havel oli rahumeelse "sametrevolutsiooni" järel oma riigi esimene demokraatlikult valitud president.
Presidendina juhtis ta Tšehhi vaevalist üleminekut demokraatiale ja vabale turumajandusele, samuti Tšehhoslovakkia rahumeelset jagunemist Tšehhiks ja Slovakkiaks 1993. aastal.
Havel lahkus presidendiametist 2003. aastal. Tema teeneks peetakse Tšehhi ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga.
Isegi presidendiametist lahkumise järel säilitas Havel rahvusvahelise haarde. Ta oli "uues Euroopas", nagu kutsus USA toonane kaitseminister Donald Rumsfeld endisi kommunistlikke riike, kes toetasid Ühendriikide sissetungi Iraaki 2003. aastal.
Endisel ahelsuitsetajal Havelil on kaua olnud probleeme hingamisteedega ning ta on põdenud ka kopsuvähki. 2009. aasta 12. jaanuaril viidi ta täpsustamata haiguse tõttu haiglasse ning pärast kõrioperatsiooni tekkisid tal hingamisraskused.
"Tõde ja armastus peavad võitma valed ja viha," on ta kuulsalt öelnud. Sellest sai revolutsiooniline moto, mille järgi ta enda sõnul alati elada üritas.
Havel nimetati mitu korda Nobeli rahupreemia kandidaadiks ning sai kümneid teisi austusavaldusi oma ponnistuste eest rõhutute kaitsmisel, alates Darfurist ja lõpetades Birmaga.
Muu hulgas on ta pälvinud Rootsi maineka Olof Palme preemia ja USA kõrgeima tsiviilautasu, presidendi aumedali, mille ta sai George W. Bushilt kui "üks vabaduse suuri kangelasi".
Ta ei jätnud oma lillelapse-minevikku kunagi täiesti seljataha ja tavatses tihti allkirjale väikese südame lisada.
2008. aasta oktoobris AP-le antud usutluses kritiseeris Havel Venemaad, mis oli kaks kuud varem Gruusiasse tunginud, ning hoiatas Läänt Moskva lepitamise eest.
Samuti ütles ta, et üleilmne majanduskriis on hoiatuseks, et materiaalse õitsengu nimel ei tohiks loobuda põhilistest inimlikest väärtustest.
Havel hakkas tuntust koguma pärast 1968. aasta Praha kevade mahasurumist. Võimud keelasid tema näidendid ära, kuid ta jätkas kirjutamist ning üllitas mitu põrandaalust esseed. Need on võrreldavad nõukogude dissidendi Andrei Sahharoviga kui kõige terasemad ja ilmekamad analüüsid sellest, mida teeb kommunism ühiskonna ja üksikisikuga.
Üks tema tuntumaid esseid on 1978. aastal kirjutatud "Võimutute võim", mida ta alustab 19. sajandi keskpaigast pärineva kommunistliku manifesti algust parafraseerides: "Üks tont käib ringi mööda Ida-Euroopat: seda tonti nimetatakse Läänes "teisitimõtlemiseks"."
Essees lahkas ta "rituaali diktatuuri" ja kujutas ette, mis juhtuks, kui tavaline aedviljamüüja hakkaks kommunistlike loosungite asemel "elama tões" ning avastab oma allasurutud identiteedi ja väärikuse.
Havel sündis 5. oktoobril 1936 Prahas rikkas peres, mis kaotas suure osa oma varast 1948. aastal kommunistide riigistamislaine käigus. Havel käis õhtukoolis, ülikoolis humanitaarharidust omandada tal ei lubatud ning ta asus tööle abilisena teatris.
Tema poliitiline aktivism sai tõelise hoo sisse 1977. aasta jaanuaris, kui ta oli üks inimõigusmanifesti Harta 77 autoreid ja liikumine Läänes üha rohkem tähelepanu pälvis.
Havelit peeti korduvalt kinni ja ta veetis kommunistide vanglates neli aastat. Vanglast naisele saadetud kirjad said raamatuna "Kirjad Olgale" üheks tema tuntuimaks teoseks. Selles oli ühendatud sügav filosoofia koos rangete näpunäidetega naisele, keda ta pidas oma õpetajaks ja parimaks sõbraks ning kes kannatas välja tema väidetavad truudusemurdmised ja muud eksimused.
Esimesed märgid, et Havel ja tema sõbrad võivad kunagi kommunistliku aparaadi asemele asuda, tulid 1988. aasta augustis, kui tuhanded valdavalt noored inimesed marssisid Praha kesklinnas ning hõikusid Haveli ja tema suure eeskuju Tomáš Garrigue Masaryki nime.
Havel vahistati 1989. aasta jaanuaris järjekordsel meeleavaldusel ning anti kohtu alla, mis tekitas suurt pahameelt nii kodu- kui ka välismaal. Surve oli sedavõrd suur, et kommunistid vabastasid ta mais.
Novembris langes Berliini müür ning üheksa päeva hiljem surus kommunistlik politsei Prahas tuhandete tudengite meeleavalduse jõhkralt maha. Havel ja tema riik olid seda märguannet oodanud - vaid 48 tunniga moodustati uus opositsiooniliikumine ning päev hiljem tulid tänavaile tuhanded tšehhid ja slovakid.
Kolme nädalaga langes kommunistide võim ja Mick Jagger koos Rolling Stonesiga saabus just siis, kui nõukogude armee lahkus.
Endiselt kommunistlik parlament valis Haveli 29. detsembril 1989 Tšehhoslovakkia presidendiks.
Kuigi Havelit peeti südametunnistuse hääleks, kes tõi välja oma riigi puudujäägid demokraatiale üle minnes, pidi ta lõpuks igapäevase poliitika diktaadile alluma.
Revolutsioonijärgses elus oli mitmeid väljakutseid.
1992. aasta juulis oli selge, et Tšehhoslovakkia jaguneb kaheks. Pidades seda isiklikuks ebaõnnestumiseks, astus Havel tagasi. Kuid ta oli endiselt populaarne ja valiti Tšehhi presidendiks.
1996. aasta detsembris, vaid 11 kuud pärast seda, kui tema naine Olga oli vähki surnud, kaotas ta kopsuvähi tõttu kolmandiku oma kopsudest. Operatsiooni käigus eemaldati 15-sentimeetrine halvaloomuline kasvaja.
Ta jättis suitsetamise maha ja abiellus endast peaaegu 20 aastat noorema näitlejanna Dagmar Veškrnovága.
Vähese poliitilise mõjuga ametikohal sai Haveli maine hiljem kõvasti kannatada. Tema katseid eri poliitilisi jõude lepitada peeti põhiseadusevastaseks sekkumiseks ning tema üleskutsed luua "kodanikeühiskond", mis tugineb austusel, sallivusel ja individuaalsel vastutusel, kõlasid kurtidele kõrvadele.
Kunagi kujuteldamatu meediakriitika muutus lakkamatuks. Tõsiseltvõetavad ajalehed seadsid kahtluse alla tema poliitilise visiooni, tabloidid keskendusid tema eraelule ja säravale abikaasale.
Havel möönis, et ta ei saanud sisepoliitikaga hakkama pooltki nii hästi kui välispoliitikaga. Tšehhi liitumine NATO-ga 1999. aastal oli Haveli unistuste täitumine.
2008. aastal naasis Havel oma esimese armastuse - teatri - juurde. Ta avaldas näidendi "Lahkumine", mis rääkis ametist lahkuva liidri heitlustest. Näidend pälvis kriitikute tunnustuse.
