Seisukohad lahknevad jäägitust homoseksuaalsuse õigustamisest kuni salvava halvustamiseni. Seejuures on küllaltki imetlusväärne, kui suur on kära vähemuse ümber, mis ei moodusta isegi üht protsenti ühiskonnast. Jätan siinjuures teadlikult kõrvale mõnede homoaktivistide levitatud põrutava statistika homohulkade suurusest, sest huvigrupi teated on ilmselgelt tugevasti liialdatud.

Peamine segaduse tekitaja väitluses on ebaselgus homoseksuaalsuse olemusest. Pealiskaudsel käsitlusel on asi üsna selge. Tegemist on omasooiharusega, mis muudab inimesed üldjuhul inimsoo bioloogiliselt jätkusuutmatuks osaks. Tegemist on kõrvalekaldega (mutatsiooniga), geneetilise ummikteega, kuna need inimesed peaaegu ei anna järglasi. Seetõttu on homoseksuaalide osa inimpopulatsioonis alati olnud üsna väike. Bioloogiaga tundub asi klaar olevat, sest valdav lastetus hoiab nende arvu kontrolli all.

Keerulisem ja segasem on olukord homoseksualismi tähenduse määratlemisel ühiskonnas. Siiani pole päris selge, kas tegemist on pahe, haiguse, puude või hoopis millegi muuga.

Uurimusi on selles vallas vähe ja tulemused on vastuolulised. Meilgi rahastab riik “vana Euroopa” eeskujul pigem homode õiguste kaitset kui nähtuse teaduslikku uurimist. Teinekord jääb mulje, et tegemist on tabuteemaga, mille uurimine rikuks justkui inimõigusi. Seepärast jääb küsimus päevakorda.

Kui tegemist on pahega, siis tuleb sellega võidelda nagu uimastipruukimise, joomarluse või hasartmängusõltuvusega. Kui tegemist on haigusega, siis peame seda oskustekohaselt ravima. Kui puudega, siis tuleb inimesi jõukohaselt toetada. Ilmselt on selles keerulises nähtuses nii seda, teist kui ka kolmandat.

Peamine vaatepunkt homoseksualismi vaagimisel peaks lähtuma küsimusest, kui palju see riivab ühiskonna üldisi huve ning selle mõju ühiskonna üldisele jätkusuutlikkusele. Homoaktivistid on sageli toetunud väitele, et omasooiharus on kaasasündinud, st loomulik nähtus (nagu silmalõige või kolba kuju), ega saa seega olla pahe. Uskliku inimese jaoks võiks see olla lausa maisesse ellu kaasa antud Jumala and.

Paraku esineb pärilikena nii haigusi kui ka puudeid. Võimaluse korral neid ravitakse või leevendatakse. Pealegi väljenduvad pärilikud haigused ja puuded enamasti eelsoodumustena, mis realiseeruvad vaid soodsate tingimuste korral.

Haiguslikul joomarlusel võivad olla pärilikud eeldused. Kui laps sünnib ühiskonnas, kus alkoholi ei kasutata (näiteks Saudi Araabias), ei saa ta ise ega ka teised kogu elu jooksul teada tema kiusatusest viina järele. Maailmas, kus pärilikku joomarit ümbritseb viinapoodide ja kõrtside arenenud võrgustik, kujuneb tema jaoks aga paratamatult ohuolukord.

Kui homoseksuaalsusel võib olla pärilik eelsoodumus, siis on selle ilmnemise ja levikuga ilmselt samamoodi. Arenenud homovõrgustik ühiskonnas soodustab ja võimendab nähtuse levikut, selle puudumine aga summutab.

Ühiskonnal on põhjust olla murelik, olgu tegemist pahe, haiguse või puudega. Tegemist ei ole süütu harrastusega. Homoseksualism ilmselt rajas HI-viirusele bioloogilise pääsu inimkonda laastama. Tänaseks on surnud juba 25 miljonit inimest ja nakatunuid mitu korda rohkem. HIV tõrjumiseks on kulunud kümneid miljardeid dollareid, kuid tulemused on kesised. Kusjuures me ei tea, mida loodusel on inimeste ebaloomulike eluviiside puhuks veel varuks.

Kui tegemist oleks pahega, siis kujutagem ette, et rongkäike korraldavad näiteks joomarid, kes peavad end normaalseteks, kuna nende hädad on seotud pärilike eeldustega. Protestitakse viinamüügi kitsenduste, joomareid rõhuvate elajalikult kõrgete alkoholiaktsiiside ja alaealiste kaasamise ning joomarluse levitamise keelu vastu.

Sama raske on ette kujutada karantiinis istuvate raskete nakkushaigete proteste oma vabaduse piiramise vastu. Haigete vabaduse piiramine on taudi leviku tõkestamiseks hädavajalik. Nad ei saa nõuda vabadust olla haiged ega haiguse levitamise õigust. Üldistes huvides piiratakse mõnel juhul ka puuetega inimeste õigusi. Tugeva nägemispuudega inimesed ei saa autojuhilube, kuna nad võivad olla enestele ja teistele liikluses ohtlikud. Vaimse tasakaalutusega ei saa relvaluba jne.

Omasooiharuse mõju võib ühiskonnale olla palju laiem kui esmapilgul paistab. Seetõttu tuleb seda paratamatult silmas pidada. Sõjaväes on aegade algusest kord, et naisi ei tooda kasarmusse lõbutsema. See laostab distsipliini ja võitlusmoraali. Kui aga “tüdrukud” on juba kasarmus…

Seepärast ei taheta homoseksuaale sõjaväkke. Võib muidugi rääkida võrdsetest õigustest tööd saada, kuid seda vaid rahu ajal. Tõde selgub ikkagi esimeses lahingus ja sellega ei taheta riskida.

Homoseksuaalsuse puhul räägitakse palju selle laostavast mõjust pereväärtustele. Mõistagi võib sellel olla oma mõju, kuid traditsiooniline peremudel mureneb siiski eelkõige naiste emantsipatsiooni tõttu. Homoseksuaalsuse mõju on kaudsem. Viimane võimendab eelkõige hedonistlikku, lastetut, enesekeskset elulaadi. See omakorda on vastuolus ühiskonna jätkusuutlikkusega, mis eeldab ühishuvi ladusat toimimist.

Homoseksuaalsust keerulise bioloogilis-ühiskondliku nähtusena on ajaloos käsitletud üsna erinevalt. Antiikajal oli aegu, kui seda ülistati. Need tsivilisatsioonid on hukkunud ja neilt me enam õppida ei saa. Hilisematel aegadel läksid lastetud omasooiharad argitasandil ilmselt ühte patta suguvõimetute ja viljatutega. Kuni 20. sajandini ei peetud neid inimesi päris täisväärtuslikeks. Vanapoisse ja vanatüdrukuid halvustati.

Homoseksuaalide üheks varjupaigaks võisid olla tolleaegsed kloostrid. Võib-olla on tänapäevased ahistamislood katoliiklikes kogudustes vanade harjumuste kauge kaja.

20. sajandil on olukord mõnevõrra muutunud seoses laiaulatusliku palgatöö ning anonüümse linnalise eluviisi levikuga. Homoseksuaalid, keda veel 19. sajandi põllumajanduslikes ühiskondades peeti vähekasulikeks või pahelisteks inimesteks, on muutunud enamast tublideks maksumaksjateks. See tõsiasi on mahendanud hoiakuid, kuigi neid on ka täiendavalt kaudselt maksustatud, näiteks lastetusmaksuga. Siiski ei tähenda see jäägitut samastumist ülejäänud ühiskonna liikmetega.

Omaette küsimuseks on muutunud omasooliste seaduslik abielu. Homoseksuaalid tahaksid abielus olla “nagu kõik teised”. Näib siiski, et tegemist on pigem vormi kui sisuga. Vormistatud homoabielus võib kooselu olla. Armastuski võib olla, kuid ühiskonna vaatepunktist jätkusuutlikku tulemust ei ole.

Vormi sarnasus ei ole midagi uut looduses ja ühiskonnas. Nastik ja vaskuss on väga sarnased. Paraku on nastik madu, vaskuss aga jalutu sisalik. Põhja–Korea on vormilt riik, kuid tegelikkuses suur vangilaager.

Mõni lugeja võib nüüd küsida, miks niisugust tagurlikku juttu üldse aetakse. “Arenenud Euroopas” olla juba mõistetud, et homoseksuaalsus ja selle levik ühiskonnas ei tekita probleeme. Häda olevat vaid sealse ühiskonna (eelkõige katoliikliku) enamiku igandlikus mõtlemises.

Paraku pole Euroopas toimuv sugugi alati inimkonna ülim tarkus. Vana Euroopa maadleb jätkusuutlikkuse probleemidega kõige üldisemas mõttes. Mitmete liberaalset väärtuste kulukad rakendused ei pea eri valdkondades enam ajaproovile vastu. Immigratsioon, pensionikindlustus, tööturg…

Ümbervaatamisele lähevad paratamatul kõik olulisemad eluvaldkonnad, tõhustamaks Euroopa jätkusuutlikkust. Ilmselt muutub ka arutelu homoseksuaalsuse üle sisulisemaks ja väljub ainitisest homoseksuaalide õiguste kaitse küsimusest. Sisuline tegelemine homoseksualismi kui nähtusega ei ole homofoobia ega homoseksualistide vihkamise varjatud vorm. Pigem on lühinägelik jätta homoseksualismi problemaatika omasooiharate eneste kitsa ringi enesemääratluse valdkonnaks.

Hardo Aasmäe, tähelepanelik loodusvaatleja.