Kas „Väike Illimar” või „Tähesõjad”?
Õpetajate Lehes polemiseeritakse selle üle, millist lugemust ja millega kursis olekut peaks kool meie aja noortelt eeldama. Arutelu ajendasid haridusministri sõnad, et „Star Wars” on tänases ühiskonnas kultuuriliselt olulisema tähendusega kui „Väike Illimar”. Nüüdsete noorte maailm on „Tähesõjad“, kirjutab Olev Remsu.
Friedebert Tuglase „Väike Illimar” on lugu lapsepõlvest, seda ütleb alapealkirigi. George Lucase (nii režissöör kui ka stsenarist) „Tähesõjad” on aga lugu sõprusest. Jaa-jaa, just sõprusest, ei millestki muust. „Tähesõjad” on uus „Kolm musketäri”, tegelasedki samad, ainult et kannavad Athose, Porthose, Aramise ja d’Artagnani asemel nimesid Han Solo, Obi-van Kenobi, Luke Skywalker, Qui-Gon Jinn ja mis nad kõik olid.
Mis on teismelisele oluline?
Küsime nüüd: millest teab teismeline (emotsionaalselt) rohkem, kas sellest, kuidas ta elas, mida tundis ja mõtles mõni aasta tagasi, või soojadest suhetest oma semudega? Arvan, et sõprus on teismelisele olulisem kui lapsepõlv, järelikult kaldub selles punktis vaekauss „Tähesõdade” kasuks.
Üldiselt köidavad inimesi rohkem teosed, mis peegeldavad elu adekvaatselt, need, kus loomad ei räägi ja inimesed ei lenda. Me nimetame neid realistlikeks. „Väike Illimar” on kahtlemata üsna dokumentaalselt realistlik, ja peaks seetõttu laiemale kultuuritarbijaskonnale rohkem meelt mööda olema kui ulmeline „Tähesõjad”. Muidugi on olemas ulmefännid, kuid nende protsenti ma ei tea, vahest ei ole seda kunagi mõõdetudki. Annan siinkohal plusspunkti „Väiksele Illimarile”, ehkki see on tehtud teatud reservatsioonidega.
Kõigi teoste omandamine käib lugejal/vaatajal järgmist skeemi mööda: uudishimu, millest peaks välja kasvama kaasaelamine, mis omakorda areneb sümpaatiaks (või antipaatiaks), sümpaatia saab osaduseks, see omakorda tekitab ülevaima tunde, nimelt samastumise, mis kutsub esile katarsise.
Tuglasel pole dramaturgiat
Lucas teab, kuidas uudishimu äratada – iga infobitt peab vaatajal tekitama vähemalt kaks küsimust, mida ta ootama jääb. Naboo planeedi kuninganna on hädas! Loomulikult tõttavad kangelased talle appi. (Nagu musketärid kuningas Louis XIV-le ja kuninganna Annale.) Mis see Naboo planeet veel on? Kes on kuninganna Leia Organa? Aah, hoopis printsess! Ei, kumb ta siis õigupoolest on? Tahan teada! Kohe tahan teada! Eh, vennike, seda sulle kohe ei öelda, enne kistakse sind ninapidi vastu ekraani ja enne lõppu sa sealt ära juba ei tule.
Tuglas selliseid massikultuurinippe ei kasuta, ja ma ei hakka spekuleerima teemal, kas teadlikult või teadmatult. Arvan, et see tuleneb tema esteedi-olemusest. Ta kirjeldab lihtsates ja võluvates lausetes Illimari hommikut, päikesetõusu, riietumist, juhtumit nahksaabastega, kartulikoorimist, Illimari ema askeldamisi peenramaal, isa aidameheametit, mõisahäärberit, kõrtsi jne. Neis kirjeldustes ei ole dramaturgiat, need on esitatud loetelutektoonikas, ei tõmba paljusid inimesi, ei tekita ootuspõnevust, mis juhtub järgmises lauses / järgmisel leheküljel. Mäletame, et juba Aristoteles pidas draamat kütkestavamaks kui proosateksti (tähendab, jutustatud müüte).
Kardan, et paljud noored ei jõua „Väikest Illimari” lugedes uudishimu staadiumist suurt kaugemale, igavaks kipub minema. Maksimum kaasaelamiseni, ehk vaid kooli üksikud humanitaaroivikud tunnevad osadust Illimariga.
Hollywood võidab niikuinii
Lucas on ajanud päris näpuga rida Hollywoodi stsenaariumiõpikutes ning teinud kõik täpselt sealsete juhtnööride järgi. Ja töötab! Kuidas veel töötab!
Kas keegi teab teismelist, kes on „Tähesõdade” vaatamise pooleli jätnud? „Tähesõjad” kingivad pärast vaataja samastumist kosmosemusketäridega kindla peale kirgastumise. „Väike Illimar” kaotab „Tähesõdadele” paratamatult.
On iseasi, kuidas sellesse suhtuda. On ju meil olemas rahvuskultuur ja emakeel ning kahtlemata on kooli ülesanne panna õpilase südamesse kummagi pisik, teha temast kultuurne eestlane. Seda kõike nõuavad meie põhiseaduse esimesed readki. Ainult et...
Loomulikult ei tohi teadmus minevikust meie mälust haihtuda, kuid peab olema ettevaatlik ja tark, et õpilast igavavõitu teostega rahvuskultuuri juurest hoopis eemale ei peleta.
Ent kõigist pühendumustest ja pingutustest hoolimata on tulevik tume. Tahes tahtmata toimub jaotumine. Vähesele vaimsele eliidile jääb kõrgesteetika ja nauditav emakeel, mille märgiks on „Väike Illimar”. Pole midagi parata, kuid suurem osa meie rahvuskaaslasi jumaldab ja saab edaspidigi jumaldama „Tähesõdu” ning kõiki teisi blockbuster’eid (mis on mitu suurusjärku etemad seebikatest) oma võrratu teema ja teostusega.
Täispikkuses artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
Vt samast ka Peeter Sauteri vastulauset „Tuglasel pole viga midagi“
