Kuid budism suudab kogu tõe kolme sõnaga välja öelda. Ja et mitte liialt lugeja aega raisata, siis siin need on:
kuju on tühjus
! Kaugemaid ja ähmasemaid viiteid võib leida ka Piiblist ja Koraanist, kuid need kaovad miljonite sõnade vahtu. Budismi tähtsamas ja lühimas pühakirjas Südasuutras, mis on vaid ühe lehekülje pikkune, on tõde koondatud nendesse kolme sõnasse:
kuju on tühjus
.

Südapühakiri ütleb nii: “Kuju pole tühjusest eraldi, tühjus pole kujust eraldi. Kuju ongi tühjus, tühjus ongi kuju. Nõnda on ka tunne, mõte, kujutlused ja teadvus tühjus. Kõik nähtused on märgistatud tühjusega: nad ei teki ega hävi, nad ei ole määrdunud ega puhtad, nad ei ole puudulikud ega täiuslikud.”

Sõna kuju (sanskritis ruupa) tähendab kuju, vormi, ainet, kesta, mis tahes nähtust, mida on võimalik kogeda. Me näeme asjade välist kuju, kuid ei koge nende olemust. Buddha väidab, et kõikide asjade ja nähtuste olemus on tühjus. Kõiki nähtusi iseloomustab tühjus, kõik on märgistatud tühjusega. Seepärast kasutab ta sõna kuju, väline kuju, mis on justkui seest tühi.

Ühes teises kuulsas pühakirjas, Teemantpühakirjas, ütleb Buddha:

“Nii näha tuleb tekkinut:
täht, pimedus ja valguslamp,
pilv, silmapete, kastetilk,
välk, unenägu, mullid vees.”

Kesksel kohal seisab budismis kaduvuse ehk püsimatuse õpetus. Meie elu ja kujud meie ümber on ajutised ja püsimatud nagu seebimull, mis seest tühi ja kohe lõhkeb. Elu ja maailm on nagu unenägu, viirastuslik ja ajutine. Miski pole igavene siin päikese all. Kõik me oleme sündinud ja peame ka surema.

Kuigi meile tundub, et oleme olemas, on inimese 100-aastane eluiga üürike. Võime öelda, et inimest tegelikult polegi olemas, sest see aeg, mil teda pole, on mõõtmatult pikem sellest ajast, mil ta olemas on. Mis on 100 aastat võrreldes igavikuga, selle ajaga, mil meid pole? Seetõttu on tühjus palju tõelisem kui meie üürike olemasolu.

“Tühisuste tühisus”, ütleb Koguja Piiblis, “tühisuste tühisus, kõik on tühine! Kõik, mis tuleb, on tühisus! Kõik on tühi töö ja vaimu närimine!” Jne, jne…

“…hõbeköis katkeb
ja kuldkauss puruneb,
kruus allikal kildudeks kukub
ja kaevuratas laguneb,
sest põrm saab jälle mullaks, nagu ta on olnud …”

Ka budismile sarnases taoismis ja hinduismis on sageli juttu tühjusest. Laozi ütleb tühjusest:

“Voolitakse savi, saadakse pott:
see, mis on olemata poti sees –
sellekaudu on potist kasu.
Raiutakse uksed-aknad, saab toa:
see, mis on olemata nende sees —
sellekaudu on toast kasu.”

Kui teekruusis poleks tühja õõnsust, ei saaks seda kasutada. Tühjus ehk tühi ruum annab võimaluse maailmale ja olemisele. Tühjus on algne seisund, millest kõik tekib. Hinduistlik jumal Šiiva ütleb oma naisele, jumalanna Deevile: “Tühjusele mõeldes omandab piiratud isik piiramatuse.Veetlev olend, mängi! Maailm on tühi kest, milles sinu mõte igavesti vallatleb.”

Vanad kreeka filosoofid arutlesid vaakumi võimalikkuse üle ja suutsid seda isegi teaduslikult ja praktikas tõestada. Tänapäeva teadused, eriti kvantfüüsika, on samuti tühjuseni jõudnud. Vanad roomlased number nulli ei tundnud, null (0) jõudis Indiast araablaste kaudu Euroopasse alles keskajal. Kuidas saab olla number, millel ei ole mingit väärtust, aga ometi on väärtus? Sama lugu on tühjusega — pole olemas, aga on väärtus. Olematus annab olemisele sisu. Ja vastupidi.

Budism on ainus religioon, kus tühjusõpetus kesksel kohal. I-II sajandi vahetusel elanud Nagardžuna rajatud maadhjamika ehk šuunjavaada koolkonna keskseks mõisteks oli “tühjus” (šunyata). Kõik asjad on olemuslikult tühjad, see tähendab, et neis puudub igiolemus, nad pole üksteisest jäikade piiridega eraldatud, vaid põimuvad omavahel läbi, nad on muutuvad ja alluvad tekkimisele ja hävimisele.

Buddha Õilsa Kaheksaosalise Tee esimene osa Täiuslik Nägemus hõlmab endas peale Nelja Õilsa Tõe mõistmise ka Nelja Tühjust: 1) samskrita šunjata, 2) asamskrita šunjata, 3) maha šunjata, 4) šunjata šunjata.

Mõtluse ja tühjusega tegeleb väga palju zenbudism. Kesksed mõisted on Üks Meel, tühjus, eimiski, nothingness, emptiness, pustota jne. Zentempli tühja mõtlusruumi seinal on vaid ümmargune peegel, mis tähendab tühjust ja meele puhtust.

Tühjuse ja kaduvuse mõistmisest tärkabki inimeses tarkus ja kaastunne.