Eile välja käidud “humanistliku kristluse manifesti” tegelik eesmärk ei ole uuendada kirikut. See on tavapärane mäss Jumala ja tema autoriteedi vastu. Jõudu katsuvad kaks kanget — loodu ja Looja. Pange popkorn valmis!

Mõned aastad tagasi tutvusin ühe väliseestlasest pastoriga, kes juhtis oma kodulinnas väikest kogudust. Palaval päeval pakkus ta mulle esimese asjana õlut. Mitte millegi järgi ei oleks ma öelnud, et ta on jumalamees, kui ma poleks seda teadnud. Täiesti tavaline “peavooluinimene”.

Kui temalt küsisin, millest ta kirikulistele kantslist tavaliselt jutlustab, vastas mees kõhklematult, et kõneleb peamiselt sellest, millest kirikulised kuulda tahavad. See tähendab, mis nende ego hellitab ning himude ja eelarvamustega kokku langeb. See oli päris populaarne kirik ja ma kujutan ette, et seal jahuti igal pühapäeval, nagu rikki läinud vinüülplaadilt, Jumala piiritust armastusest ja halastusest.

Hiljem lahutas see moodsa aja kirikukarjane oma abielu ja kolis pere juurest minema. Täpselt nii, nagu tänapäval kombeks.

Umbes sarnasele põhimõttelagedale lodevusele kutsub kirikuid ja nende juhte üles ka paari geikristlase ja homolembese teoloogi algatatud “humanistliku kristluse manifest”. Kirikute suletusest, sallimatusest ja muutuste vajalikkusest jutustava teksti võib sisuliselt kokku võtta üheainsa lausega: Eesti kirikuisad, miks te ei luba laulatada homosid, nagu mitmel pool Euroopas kombeks?

Manifesti allakirjutajatel on omad himud, ihad ja tõekspidamised ning kirik ja isegi Looja ise painutagu end selle seltskonna tahtmistele järgi. Kampaania korras. Valge segatake mustaga ja saadakse hall — aga kumb ta siis on, must või valge?

Ma kujutan ette, et kui paarikümne aasta pärast vohaks Euroopa pühakodades pornograafia, siis räägiksid Heino Nurga ja Jaan Lahe sarnased “kirikuinnovaatorid” ilmselt taas muutuste hädavajalikkusest. Uus mood, uus kirik. Minu jaoks oleksid sellised kirikud siis juba ammu kõlisevad kultuurikojad, parem kokku lükata, asfalt peale tõmmata ja telgidiskodega algust teha.

Omasooiharus on patt — seda ei saa piibel enam selgemini väljendada. Õnneks selgitab piibel ammendavalt sedagi, miks see tõsiasi paljudele kohale ei jõua: sest nad on antud oma rõveduste meelevalda. See on valikute küsimus.

Selleks pole vaja teoloogilist haridust, et piiblist välja lugeda: aastatuhandeid on inimesed oma pattudele õigustust otsinud, kuid selle tulemuseks on olnud tavaliselt tervete rahvaste hävitamine sellesama armastava, andestava ja “tolerantse” Jumala poolt. Aastasadade jooksul pole midagi õpitud.

Kui kirik oleks humanistlik, tähendaks see seda, et maailma naba on inimene ja tema otsustab, mis on õige, mis vale. Aga kiriku väärtus on null, ta tegeleb palja tühikargamise ja ajaraiskamisega, kui tema tegevus ei toetu ega ole juhitud Jumala sõnast.

Homomanifest tõstab kirikud esile kui mingid müstilised sakraalsed pühaduse kantsid, kus leidub vanamoelisi kirikuisasid, kes geisid kiusavad, ähvardavad ja isegi represseerivad. Tegelikult on kirik täpselt nii püha kui pühad on sealsed inimesed ja kui palju tema tegevus ajas muutumatule piiblile toetub.

Kirikutes on igasuguseid inimesi. Pastorite vihakõned kantslist jäägu nende endi südametunnistusele. Kui homme selguks, et Rooma paavst ise on noori poisse oma voodisse meelitanud, ei kergitaks ma selle peale kulmugi — me kõik oleme patused ja kellelegi meist ei ole Jumala arm automaatselt garanteeritud. Skandaalid katolikus kirikus ei vähenda aga minu jaoks aga karvavõrdki Jumala autoriteeti. Iga mees ja naine vastutab oma eluga Jumala ees ise.

Veel väidetakse manifestis, et kirik välistab teatud inimgruppe, mis ei ole tõsi. Oleviste kirikus, kus mina käin, on kõik oodatud. Mõrvarid, lastepilastajad, homod, vargad — tere tulemast! Piibel kubiseb näidetest, kus Jeesuse juurde tulid üdini patused ja haigustest vaevatud, nad parandasid meelt ning neile kingiti täiesti uus elu. Ma ei mäleta aga ühtegi kirjakohta, kus keegi geimees oleks Jeesuselt oma pattude manifestile allkirja palunud.

Oleks tore kui kirikud oleksid populaased, aga kirikud ei peaks iga hinna eest otsima odavat populaarsust ning kõigile meeldima. Mitte väga ammu, nii umbes paarikümne aasta eest olid pühakojad igatsevatest inimestest pungil. Aga nad ei igatsenud mitte niivõrd lookas poelette, oma kiiksude tunnustamist ega mõnusat elu, vaid vaimset rikastumist ning elava Jumala tunnetust. Peagi olid poeletid lookas — inimestel sai kõht täis ja jäi ülegi. Kirikud aga valgusid rahvast tühjaks.

Vaikselt sisenesime himude ja tolerantsi ühiskonda ja saime ääreni iseennast täis.

Eesti sai kaardile maamuna ühe vähem religioosse riigina ja paljud imestasid, miks see on nii. Halloo, kas see pole siis mitte niigi ilmne kõikide nende manifestide ja muu valguses? Me tahame suppi lahjaks teha, aga siis ei sünni ta enam ühel hetkel süüa. Mida vähem on kirikus inimesi, kes oma patte ei tunnista ja nendel trummi taovad, seda parem.

Ja üleüldse ei peaks me laskma end igasugustest Trooja hobuse sarnasest manifestidest petta — kirikud ei ole vanade meeste nostalgitsemise kojad, kus kõigest kümne küünega kinni hoitakse. Nad vaatavad vägagi tulevikku.

Olevistes käivad noored tervemõistuslikud inimesed, kes säravad heleda leegina Jumala armastuses ja piibliõpetuses. Nad on täis rahu ja armastust, mida ükski euroopalik moevool neile iialgi pakkuda ei saa. Näiteks reede õhtuti rokivad nad suures kirikus, nii et katus väriseb. Tulge ja vaadake, kui ei usu.