Eurovisioon 2003: Islamimaailm lööb tagasi

Eurovisoon 2003 näitas — sõda pole naljaasi ja võib avaldada mõju seal, kus nooväga ei oota. Iraagi sõda tõi Türgile, kui ainsale muhameedlikule riigile Eurovisioonil võidu ja jättis Suurbritannia üldse punktideta (moslemliku all ei mõtleks otseselt puht-religioosset momenti, vaid kultuurpoliitilist mõistet).

Muhameedlaste—kultuuriterroristide massirünnaku ja antianglo meeleolude vastu ei aidanud isegi Vahemeremaade nominaalne ülekaal, balkanlaste lojaalne koostöö, venelaste nipid, skandinaavlaste kogemus ega ka eestlaste originaalsus. Pole midagi teha, sõda pole naljaasi.

Muidu näitas euroviss Riga 2003, et lätlased oskavad haaravaid teleetendusi korraldada, eriti vingelt disainida, kuigi korraldamistes jms. tekkinud jamad andsid veidi tunda (vaheklipid olid silmnähtavalt kiirustades valminud). Renars Kaupers ja Marie N. olid natuke kehvad näitlejad, kuid neile kirjutatud irooniline ja Eurovisooni stampe välja naerev stsenaarium oli väga nauditav ning esitajate teatud kohmakus sarmikas.

Kui rääkida muusikaliselt küljest, siis seekord erinevalt eelmistest Läänemere aastatest, domineeris Vahemere ja Kesk-Euroopa maitse, mis soosis mudelit “naised esitamas lääget diskopoppi”. Samas osutus Läti eelmise aasta võit isegi üllatavalt mõjukaks. Hoolikalt läbimõeldud koreograafiat arendas enamik esinejaid, latiinoelemente toppisid oma loosse Küprose (Stelios Konstantas esitatud “Feeling Alive”, 20. koht), Hispaania (Beth “Dime”, 8.), Israeli (Lior Narkise “Words for Love”), isegi Suurbritannia (Jemini “Cry Baby”, 26.) ja Iiri (Mickey Harte “We got the World Tonigh”) tegijad. Sahlene` paistis olevat mõjutanud Islandi esindajat Birgitta Haukdali (9.) ja eriti sloveenlannat Karmen Stavecit (23.).

Seda, et Eplikul võib õigus olla, näitasid mõned slaavimaade lauljad, kes olid välja tulnud meilegi 15 aastat tagasi väga tuttavate kõladega: juba eelpool mainitud sloveenlaste “Lep poletni dan”, Bosnia-Herzegovina Mija Martina Barbaria “Ne brini” (16.). Lahmakat slaavisarmi oli ukrainlase Olexsander Ponomaryev (“Hasta la vista”14.) esituses. Endale omase labase tümakaga olid välja tulnud sakslased (Lou “Lets Get Happy” 12.). Väga tüüpilist post-ABBA eurovisioonimudelit harrastasid Rootsi “Give Me Your Love” (5.), Läti FLY “Hallo From Mars” ja Hollandi Esther Hart “One more night” (13.). Igava uimerdamisega üritas vee peal püsida sadomasokleidis kreeka lauljanna Mando (“Never Let You Go”17.), eelmise aasta muusikalise mudeliga Malta (Lynn Chrcop “To Dream Again”25.) ja Celin Dionist pole üle saanud prantslased (Louisa “Monts et merveilles”18.). Sel aastal oli kord saksa tola mängida austerlasel Alf Poieril looga “Weil der Mensch zählt” ning seega endale esikümnekoht ehk 6. kindlustada. Kurioosum oli ka Poola Jih Troje “Zhadnyh granic”, omamoodi Iraagi ühe suurime toetaja Poola patukahetsus, (meeslauljal) rahutuvidega pintsak seljas: pateetiline “olümpialaul” sellest, kuidas rahvad võiksid olla vendluses, võrduses ja sõpruses, sest maailmakõiksuse jaoks on kõik inimlik tühine. Ojah, aga pääsemine ikkagi Suurbritannia saatusest ja 7.koht.

Koit Toome võib end kõditada mõttega, et kui tema oleks läinud, siis järsku oleks saanud ehk norraka Jostein Hasselgardiga (“I`m not Afraid to Move On”) 4. Koha pärast võidu ballaaditseda. Aga noh, Eesti pole Norra, millele Skandinaavia toetus pea garanteeritud ja pealegi kahest sarnasest üks tavaliselt langeb põrmu. Ka oleks 4. koht Eestile paras enesekordamine. Vanilla Ninja või Kadi Toom oleks küll sellesse naistekarja ära kadunud, Horvaatia Claudia Beni (“Vise nivam tvoje”) ajas sarnast rida ning saavutas 15. koha. Nojah…

Nüüd esikolmikust. Vene t.A.T.u pingutas kõvasti ja veidike skandaalsusega vist üle, saavutamaks Dana Internationali tulemust. Lõppkontserdiks olid ootused suured, kuid nende ikkagi suhteliselt omapärane ja liikuv etendus päädis väikese tüdrukutevahelise musiga ja seda vist jäi natuke väheks — võit jäi napi nelja punkti kaugusele. Belgia veel napim teine koht oli jälle üllatus — grupi Urban Trad väljamõeldud keeles “Sanomi” meenutas oma tümpsuva pseudoetnoga 10 aasta tagust Saksa menubändi Enigma — ju siin on taga Euroopa identiteedi mingi omapärane taasväärtustamine, teisalt ka teatud eskapistlik fantasy-maailma buum, midagi “Sõrmuste isanda” valda minek. Türgi Sertab Ereneri “Everything That I Can” esikoht. Türgi on aastaid sellise “rahvuslike” mõjutustega popiga katsetanud ja seekordne lugu polnud eelmistest halvem ega parem. Tõsi, laulus oli teatud mõjutusi eelmise aasta Läti laulust, hoolikas koreograafia ja tekst rääkis naise tugevusest. Kuid peale Iraagi sõda ja sellega kaasnenud muid ekstsesse paistab olevat Euroopas kõige ameerika/inglisepärase suhtes foobia, mis võis saada ka Rufusele saatuslikuks. Nagu ka et Soome, Taani ja Leedu ei osalenud — ka sel aastal oli kõvasti naabrite omavahelisi punktiandmisi: Norra andis Islandile, Prantsusmaa Belgiale, Eesti Lätile jne.. Vaiko Eplik esines vahvalt ja kaanonivabalt, võib-olla natuke tigedalt; võib-olla oleks pidanud taustalauljate abil refrääni rohkem skandeerivamaks muutma, selline asi on Eurovisioonil alati kasuks. Kripeldab aga, et samuti moodsaid väljendusvahendeid ehk 2-step tantsumuusikat kasutav Rumeenia Nicola “Don`t Break My Heart” saavutas tervelt 10. koha aga noh, mis seal ikka.