Raul Kalev: “Edgarit tegemata” jääb Keskerakonna siseopositsioon hambutuks
Kindlasti polnud see paljude jaoks kerge, sest oli ju ette teada, et tõenäosus, millega õnnestuks Edgar Savisaarelt võim haarata, oli pigem vaid teoreetiline.
Seda enam, et ka Jüri Ratas, kellele kartmatu ekspolitseinik Kalle Laanet kaua-kaua liidriks hakkamise plaaniga pinda käis, pole ju teada-tuntud oma liidriomaduste või visioonide poolest, vaid pigem sõbraliku ja korraliku paipoisina. Sellise kontrasti sätitamine maskuliinse ja eksimatu Edgari kõrvale ei võinudki siseopositsiooni aktivistide jaoks tähendada tõelist võidutahet, vaid pigem soovi testida, kui suur on erakonnas edgarivastasus.
Jüri Ratase poodiumile upitamine oli hädavariant, parim kõigist veel kehvematest. Seda kuuldus asjaosalistelt endilt. Vähemasti oli Ratase puhul tegu demokraadiga, mis siis, et alles maskeeritult Edgari paadis sõudva vähekonfliktse demokraadiga.
Savisaarega juba varem tülli pööranud Ain Seppik keeldunud ise kandideerimast, ka vanus poleks tema kasuks rääkinud. Seppiku kaudu tee erakonnapoliitikasse leidnud Deniss Boroditš ei sobinud rahvuse ja vähese tuntuse poolest. Isepäised Pärnu poliitikud Mart Viisitamm ja Simmo Saar läksid mahaarvamisele nende ümber käiva kriminaalprotsessi tõttu, Laanetil endalgi nappis juhiks pürgimise karismat. Taamalt opositsiooni toetanud Siiri Oviir ja Vilja Savisaar-Toomast ei hakanud ilmselt riskima oma euroametikohtadega. Edgarivastane Toomas Varek poleks samuti sobinud erakonna liidriks.
Kuid kas olnuks veel variante? Kuuldavasti poole kohaga Edgari leeri, poolega opositsiooni kuulunud Enn Eesmaa olnuks ehk väärt tõsisemat kaalumist, sest tema üldine tuntus, arukus ja võimekus oleks teinud temast kiiresti populaarse juhi. Vast olnuks tal isegi enam toetajaid kui Ratasel? Kuid et Eesmaa olla erakonnakaaslaste sõnul veelgi suurem kahtleja kui Ratas, siis ilmselt ei julgenud ta üle minna, mis siis, et süda võis sundida. Mõistagi pole Enn ka enam noor mees.
Jah, teadlikult surma minekuks ja oma edasisele erakonnakarjäärile kriipsu peale tõmbamiseks pole vabatahtlikke kunagi leida kerge.
Üks suurimaid keskerakondlikku opositsiooni eristavaid probleeme paistab aga olevat tõsiasi, et nende hääled on täna kokku ujunud peamiselt tänu Edgarile. Just see teebki need inimesed tänase Eesti poliitikute seas kõige õnnetumateks.
Siseopositsiooni ei kuulu ju ühtegi rumalat inimest, kes ei saaks aru, et ilma Edgarita, kes on kindlustanud erakonnale 2/3 siinsete muulaste häältest, poleks ka neil mingit erilist sära. See välistas ja välistab praegugi uue erakonna loomise, sest ainuüksi vasakpoolsest maailmavaatest jääb valimiskünnise ületamiseks väheks. Pakun huupi, et samade meeste kogutav mandaat võiks ilma Edgari kuvandita nende selja taga olla vähemasti 50 protsenti nõrgem. Pealegi, liidrit, kes uue partei eesotsas suudaks jõuliselt vastanduda Sven Mikserile sotsialismimaiaste pärismaalaste või Edgar Savisaarele muulaste häälte kogumiseks, siseopositsioonil täna pole.
Nii siis ongi siseopositsioonil täna sisuliselt kaks poliitilise karjääri võimalust: kas leppida Edgariga ja jääda parteipingil varumeesteks või lahkuda mõne konkurendi juurde armuleivale. Sotside uks on juba ammu avatud, kuid iseasi, kas kogenud poliitikud selles parteis endale sobivat kohta näevad.
Minu arvates olnuks kampaanialikust Edgariga võidukandideermisest palju rohkem kasu, kui sellele eelnenuks varjatud „häälte ülesostmine“ Tallinna volikogus ja kokkumäng Reformierakonnaga. Ajalehti lugedes ja mõningate inimeste volikogusse sattumist teades võib tõdeda, et see poleks olnud kuigi raske ega ka kulukas.
Mõelge — kui Edgar Savisaar, kes lootis Evelyn Sepale näilist leppimiskätt ulatades tagada volikogus selge ülekaalu, oleks avastanud, et hakkab siiski kaotama kontrolli oma ainsa rahapaja, Tallinna linna üle! Siis oleks ehk olnud võimalik jõupositsioonilt läbi suruda ka tegelikke reforme erakonnas. Siseopositsioon võinuks seejärel pakkuda Edgarile juhatuse liikme kohta ja sättida oma mehe erakonna juhiks.
Kuid nagu olen kuulnud, ei ole siseopositsioonil veel piisavat nahaalsust ega ka motivatsiooni enese kehtestamiseks „vahendeid valimata“ ehk nii, nagu Edgar seda sujuva kergusega teha oskab.
Just seesama — munade puudumine, liigne pehmus ja vaid rahva demokraatlikule eneseväljendusele tuginemine — teeb tänastest keskerakonna siseopositsionääridest tänase Eesti poliitika kõige õnnetumad mängurid. Nende karjäär tundub tume nii Edgariga kui ka Edgarita. Aga mine tea, võib-olla tõukab see ummikseis, kuhu nad end ise on mänginud, nad sootuks poliitkast välja. Sunnib minema parteivälisele tööle ennast teostama ja avab hoopis uued uksed õnnele?
Autor on suhtekorraldaja.
