Riik peab kodanikule tagama tema põhiseadusliku õiguse püsima jääda kogu rahva püsima jäämise kaudu. Kuidas on riik selles osas hakkama saanud?

Meie võimuerakondade poliitilise ideoloogia keskmes on olnud üksikisik ja raha, mis on mõjutanud kõiki ja vägagi suurel määral. Et olla konkurentsivõimeline, on vajalik pidevalt õppida ja palju tööd teha. Oleme pidevas ajapuuduses. Oleme valinud laste kasvatamiseks kiirema ja mugavama tee — käskude ja keeldude tee. Ka perekondlikud suhted inimeste vahel, mida laps saab eeskujuks võtta, jäävad ajapuuduses pinnapealseteks. Selle tulemusena vanemad ja lapsed võõranduvad üha rohkem üksteisest. Nii tekibki kodanikul küsimus, et milleks neid lapsi siis vaja on.

Riik ruttab kodanikule ka omal moel appi. Pensioni II ja III sammas peaks eakale inimesele elamisväärse elu tagama, vajadusel ka pansionaadis, nagu on levinud Euroopa arenenud riikides. Siin on kohane märkida, et minu abikaasa kõrges eas ema käsutuses on üks tuba meie mugavustega korterist ja tema väljaminekud kuus koos kulutustega eluasemele on ca 2000 kr. Sarnane teenus riigi poolt maksaks täna ca 6000 kr kuus.

Et suhted perekonnas on liiga tihti pinnapealsed, siis seda enam mõjutab lapse arenemist perekonnaväline keskkond. Siin aga valitsevad jälle konkurentsitult isiksusekesksus ja raha võim. Kui laps saab täiskasvanuks, realiseeruvad siit saadud kogemused tema vastavates valikutes ja perekesksus jääb tema jaoks väheoluliseks. Väheoluliseks jääb tema jaoks ka laste olemasolu: emotsionaalsete vajaduste rahuldamiseks on lihtsam muretseda lemmikloom.

Kuidas püüab riik probleemile lahendust leida? Ikka ainult raha abil. Kas ei ole paradoksaalne, et probleemi püütakse lahendada sellega, mis on probleemi üks peamistest tekitajatest? Loomariigis liikide jätkumine toetub emainstinktile, isasloomad tahavad vaid paarituda. Nii on see enamus juhtudel suurte ja tugevate loomade korral. Kas nimetatud loomad muudavad oma käitumisharjumisi, kui nad vabastada näiteks murest toidu järele? Vaevalt.

Ühiskond püüab otsida lahendusi iibe probleemile, aga see ei õnnestu oodatud määral, kui on rikutud tasakaal isiksuse- ja perekesksuse vahel, raha ja koostöö vahel. Raha ületähtsustamine on tasakaalutuse üks peamistest põhjustest. Aga riik on olnud arvamusel, et ainult raha abil peab võimalik olema nimetatud süsteemi elujõuliseks muuta ja tasakaalu viia. Kas ikka on?