Igor Gräzin: kultuurid ei ole võrdsed
Võõretnilise immigratsiooni taga on lisaks majanduslikule veel üks faktor: poliitiline. USA-s torkab see paremini silma kui Euroopas, kuid toimib samal moel. Nimelt: madalalt kvalifitseeritud ja sotsiaalselt surutud tööjõu import ja „integreerimine” kodanike hulka tähendab ka valijate sotsiaalse struktuuri kujundamist vasakparteide kasuks. Olukorras, kus kasvav heaolu ahendab traditsioonilist vasakmeelset poliitilist kandepinda, näevad sotsialistid, sotsiaaldemokraadid jt vasakparteid just uustulnukates hääletajaid, kes toetavad ajast ja arust poliitilisi ideoloogiaid.
Seega: multikulti entusiastide motiivid pole õilsamad nende poliitiliste jõudude omadest, keda peetakse parempoolseteks ja konservatiivseteks. Nad on isegi küünilisemad: immigrantide madala sotsiaalse ja majandusliku staatuse säilitamine peaks eelduste kohaselt tegema nad täiesti sõltuvaks riigi sotsiaalabist ja muutma seega vasakparteide lojaalseks elektoraadiks.
Ajalugu kordub
Kui heidame immigrantidele ette, et nende Euroopasse saabumise motiiviks on üksnes majanduslik ja inimlikult arusaadav soov saavutada parem elujärg, siis on neil õigus öelda sedasama: Euroopa kolonisaatoridki otsisid kolooniates mitte vaimset ja usulist eneseteostust, vaid majanduslikku kasu. Nii et siin on seis 50:50.
Mingil metatasemel võib tõesti öelda, et kõik kultuurid on rangelt võttes võrdsed ja vastulöögid Euroopa poliitikute kujundatavale multikultuursusele on miskit tagurlikku, kolkalikku ja taunimisväärset. Ent tegelikkuses pole see kaugeltki nii, sest kultuurid ei funktsioneeri mitte meta- vaid objektsetel tasemetel ja siin on olukord teistsugune. Kuigi sellest peljatakse rääkida, on fakt, et tänapäeva domineeriv tsivilisatsioon rajaneb ühel väga konkreetsel kultuuril – euroopalikul judeokristlikul ja peripateetilisel (st Aristotelesest lähtuval) traditsioonil. Lühidalt kas või nii: kui meie mõtlemine ei eristaks subjekti ja predikaati, ei tunneks süllogismi, nagu see puudub paljudes mõtlemistes, siis poleks sõiduautosid või keskkütet lihtsalt olemas.
Nüüdisaegsed mitte-Euroopa riigid võlgnevad oma praeguse tehnoloogilise võimsuse sellele, et nad ei ole enam mitteeuroopalikud. Jaapanlased, araablased ja hiinlased on saavutanud majandustaseme sedavõrd, kuivõrd nad ei ole enam ei hiinlased ega araablased. Iraani tuumatehnoloogia, Dubai ehitised ja naftatehnika on puhtakujulised Euroopa kultuuri tooted.
Euroopalik on teistest üle
Seega – kas seda tahetakse või mitte –, aga kultuurid maailmas ei ole praegu võrdsed, vaid nende hulgas eksisteerib üks, teistest üle olev – euroopalik. Ma ei julge väita, on see hea või halb ja kas see pidigi just nii juhtuma, aga fakt on, et niimoodi on juhtunud.
Juba J.-J. Rousseau märkas, et inimene oleks ühiskonna algses loomulikus seisundis õnnelikum kui tänapäeva tsivilisatsioonis, aga häda on selles, et sel juhul oleks ta jäänud endiselt nii lolliks, et poleks oma õnne märganud...
Siit siis endeemiline konflikt, mida teatud haritud vasakmeelsed Euroopa kildkonnad vastutustundetult kultiveerivad – kultuuride eetiline ning siit edasi poliitiline ja tsivilisatsiooniline võrdsus Euroopa traditsioonilisel territooriumil. Tagajärg on see, mida me praegu näeme: religioosne konflikt, milletaolise elas Euroopa üle ristisõdade aegu, hakkab interneti vahendusel tsivilisatsiooni ähvardama.
Sundida ei saa
Mulle teadaolevalt on Eesti olulisima filosoofilise ja fundamentaalse teose multikultuursusest kirjutanud Lauri Vahtre („Humanism versus humanity”, 2008), kellele viitamata on edasine arutelu sellel teemal määratud jääma pinnapealseks.
Kolm aastat tagasi ei saanud Lauri Vahtre ette näha, et juulis 2011 ilmuvad Londonis tulpadele plakatid, mis tähistavad „šariaadi territooriume” Briti pealinnas. Neil on kirjas, et Euroopa metropoli neis osades keelatakse kaardimäng, muusika, kontserdid, alkohol ja porno (st naistel kaela või randmete paljastamine). Keegi Anjem Sudari, liikumise Islam4UK juht teatab, et tal on tuhandeid vabatahtlikke, kes hakkavad neid nõudeid ellu rakendama… Tere tulemast, nagu öeldakse, dialoogile, härrad inglased! Võime neile jutustada, kuidas vabatahtlikud välja näevad – Notšnoi Dozori mälestustele tuginedes.
Võõrastest kultuuridest pärit tulnukad on Euroopas olemas. Nad ei muutu lähemal ajal eurooplasteks ja oleks isegi ebaaus neid selleks sundida. Selle asemel et neid „integreerida”, „tsiviliseerida” vms, tuleks meil endale aru anda, et nad on teistsugused, kuid inimestena meie naabrid, kellega tuleb koos elada. Euroopa kultuur on nii suur ja ülev, et peab saama üle kitsalt venelaslikust mentaliteedist: kui tahad olla meie sõber, pead olema nagu meie. Ei pea. Ja viisakad külalised, kui nad on isegi külasolemisest tüdinenud, saavad sellest aru.
