Aja jooksul arendati aga laudu edasi ning praegune wakeboarding on oma mõjutused saanud nii veesuusatamise trikkidest, barefooting’ust (veesuusatamine ilma suuskadeta), lumelauasõidust kui uisutamisest. Euroopasse jõudis wakeboarding 80ndate keskpaiku Prantsuse Riviera kaudu.

Wakeboarding on kõige kiiremini populaarsust koguv veesport maailmas, levides nagu kulutuli. Üheks põhjuseks on ka see, et seda sporti saab harrastada nii veesuusatamiseks mõeldud veekogudes kui ka merel.

Sõitja seisab külg ees sõiduvahendil, mis on lühem ja laiem kui lumelaud. Mootorpaat sõidab aeglasema kiirusega kui veesuusatamises ning tekitab kuni poolemeetrise laine, mis on taga lohisevale wakeboarderile hüppetrampliiniks – nii saab täiesti ilma spetsiaalsete konstruktsioonideta hüpata ja hämmastavalt palju erinevaid trikke sooritada.

Wakeboarding on toonud veesuusatamisse samasuguse revolutsiooni nagu lumelauasõit tõi mäesuusatamisse. Spordist, mis kunagi oli väikese sõprade ringi harrastus, on saanud globaalse kandepinnaga stiilne ajaviide.

Kõige olulisem wakeboarding’us ei ole aga professionaalsus. Põhirõhk on hoopis loomingulisusel, energial ja suhtumisel, millel ei ole kultuurilise taustaga mingit seost.

Alal on palju fänne, kes ei pruugi tingimata olla parimad sõitjad, kuid kes kannavad endas tõelist wakeboarding’u hinge ja sellega kaasaskäivat eluviisi. Kõige toredam wakeboarding’u juures on aga siiski see, et seda harrastatakse põhiliselt suvel kui ilm on soe, inimesed on suviselt rõõmsad ja kõigil on hea olla.