Raivo J. Raave: Elu on habras
Surm on alati raske, aga kui täiesti ootamatult sureb meie jaoks eriline ja tähtis inimene, siis on tema surm väga valus.
Miks inimene sündis siia maailma, mis oli ta elu mõte ja mis temast saab pärast surma — on olnud igavesed küsimused? Nüüdismaailmas pöördutakse nende poole küll harva. Öeldes triviaalselt, et elu mõte on elada ja surm on lõpp.
Mäleta surma
Ometi on palju neid, kes usuvad ja kellel on ka kogemusi, et surm ei ole lõpp. Hingerännakust õpetas juba vana Platon, kes ütles, et minnes läbi Styxi jõe vee hing unustab teispool kogetu ja filosoofia ülesanne ongi seda meenutada — mnemonia. Aristoteles ütles, et kõik küll teavad surma möödapääsmatust, aga et surm on veel kaugel, siis keegi ei taha temast mõelda.
Sokrates ütleb, et filosoofia eesmärk on ettevalmistus surmaks. Paraku enamik inimesi sureb, olemata selleks valmis — just nagu nad on ka elanud, olemata selleks valmis.
Memento mori ehk surma mäletamine oli varasemas kristluses levinud praktika. Harjutada ennast surmaga tähendab harjutada ennast sisemise vabadusega. Memento mori on omamoodi surm enne surma. Valmisolek surmaks on üks elamise suurtest saladustest.
Apostel Jaakobus kirjutab: „Kuulge nüüd, kes ütlete: “Täna või homme läheme sellesse
või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!” Teie, kes ei tea, missugune on homme teie elu! Te olete ju suits, mida on hetke näha, ja siis see haihtub. Selle asemel et öelda: “Kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist“(Jaak. 4, 13.15).
Igavene surm
Vaadates Niguliste kirikus Bernt Notke „Surmatantsu“ näeme, et surm ei halasta kellelegi: vanusele ja positsioonile vaatamata. Keskajal etendatud surmatantsu müsteeriumid üritasid seda siiski, sest lootus kaob ju viimasena.
Kõigele vaatamata ei taha inimene psühholoogiliselt surma kui lõpuga leppida. Cicero ütleb: „Kui ma eksin uskudes inimese hinge surematusse, siis isegi eksides ei taha ma, et minult võetakse see mõte, mis teeb mind tugevaks niikaua kui ma elan“.
Religioonide üks positiivne sõnum ongi seesama: inimese hing on surematu. Siit järgneb nüüd küll vähemmeeldivam asi: kui hing on surematu, siis on oluline ka see, mida me oma hingega teeme. On öeldud, et patt on surma astel. „Kui Jumalat ei ole, siis on kõik lubatud,“ ütleb Dostojevski Ivan Karamazov ahvatledes teenijast poolvenda mõrvale.
On huvitav tõsiasi, et surma hetkel muutub inimese keha 21 grammi kergemaks. Vene filosoof Nikolai Berdjajev ütleb, et surma vaatepunkt toob välja inimese elu mõtte. Aga inimese elu väärtus või väärikus ei sõltu sellest kuidas ta suri, vaid sellest kuidas ta elas.
Traagiline surm ei tee viljakat ja hästi elatud elu tühjaks. Tegelikult pole tähtis kuidas inimene sureb — tähtis on, kuidas ta elab.
Surma võitja
Blaise Pascal ütleb, et inimene on mõtlev pilliroog. Piiblis küsitakse „Mis on inimene?“ ja vastatakse, et kõrred, mis täna kokku kogutakse ja homme põletatakse. Piibel ütleb ka, et surm on viimane vaenlane, mis võidetakse. Edgar Allan Poe ühe novelli kangelanna Ligeia küsib: „Kas seda Võitjat ei saa kordki võita?“ Üritajaid on igatahes olnud: Balzac nimetab ühe oma kangelase Surmanarritajaks.
Siiski on üks asi, mille kohta on öeldud, et see on tugevam kui surm. Kas teate? Jah, armastus on tugevam kui surm. Armastus läheb punase niidina ka läbi surma. Igast leppimise, andestamise ja soojuse hetkest põimub igavene elu, mis on vägevam kui surm.
Armastuse vastu saab ainult veel suurem armastus.
Ameerika kirjanik Stephen King eksib, kui ütleb, et surm on igavene. Jeesus, kes on armastuse võrdkuju, kinnitab, et tema käes on surma ja surmavalla võtmed. Surmal tuleb ots, aga armastus on kui purunematu teemant.
Jeesuse tulemise kohta on öeldud: „Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam, sest endised ajad on möödunud“ (Ilm. 21, 4).
Aga ühe teise kirjaniku Edward Morgan Forsteri sõnades on tõde sees: „Mina armastan surma — mitte haiglaselt, vaid sellepärast, et see teeb asjad selgeks. See selgitab meile raha tühisust.“ Võiks lisada veel: kõige mööduva tühisust.
Puhtale hingele ei ole kehast lahkumine tragöödia — ta läheb paremasse paika. Temale on surm suur seiklus. Paraku on kõigile meile mitmel moel kannatus hoopis keha sees olemine. Martin Luther armastas öelda: „Ela nagu oleks täna su viimane päev. Palveta aga nii nagu oleks sul igavene elu ees.“
Elu ja surma jaoks võiks olla üks sõnum: tunneta iseennast, sest sa tead küll oma keha aga ei tunne oma hinge.
Ma usun, et meil on veel maad vanadele meestele, aga kahju on kui surm tuleb järele noortele, sest neid on mu meelest siin Maa peal enam vaja kui taevas…
