Inglite ja kangelaste igavene ruum
Teiseks pole “Vennaskond” tegelenud mitte ainult laulude kirjutamise ja esitamisega. Tõnu Trubetsky on avaldanud luuletusi, kuid varsti peaks talt ilmuma akadeemilist laadi ülevaade anarhismi ajaloost, mille toimetajaks on Mart Laar. Rääkimata romaanide kirjutamisest — lisaks äsjailmunud kogumikule “Inglid ja kangelased” on Trubetsky koos kolleegidega kirjutanud ka lühiromaanid “Daam sinises” ning “Mina ja George”.
Kuid “Vennaskonna” lai haare ei avaldu mitte ainult erinevates väljendusvormides, vaid ka teemades, mis käivad läbi bändi laulutekstidest või romaanidest, mille kaasautoriks on olnud Tõnu Trubetsky.
Punkliikumist peaks üldkäibivate konnotatsioonide kohaselt iseloomustama võitlev hoiak või vastalisus valitsevate klasside suhtes. Ka Trubetsky romaanides on peamisteks tegelasteks punkarid, kuid ometi on näiteks “Inglites ja kangelastes” valitsev suhtumine punki kuidagi sekundaarne — oluline pole mitte võitlemine kellegi või millegi vastu, vaid punkarid ise.
Trubetskyt nagu eriti ei huvitakski, mille vastu punkarid iseenesest on, teda köidab pelgalt see, et sedasorti tegelased on üldse olemas. Trubetsky ise justkui distantseeriks end punkaritest ja imetleks neid kaugelt. Kuigi Trubetsky ise on end korduvalt anarhistiks nimetanud, tundub siiski, et tema huvi anarhismi ajaloo, Bakunini ja Proudhoni vastu ei ole mitte süvenemine pühakirja, vaid kergelt romantiline huvi sellise armsa nähtuse vastu nagu anarhism.
Trubetsky distants punkarlusest avaldub ka selles, kuidas ta punkarite imetlemisega samaaegselt heidab õrne pilke ka teiste olemuselt vastaliste subkultuuride suunas. “Inglites ja kangelastes” on olulisteks tegelasteks ka rokkarid, kes veedavad suure osa oma ohtrast vabast ajast mootorratastega ringi sõites. Ka oma aastapäevad tagasi ilmunud luulekogu kaanel poseerib Trubetsky mootorratta seljas, kuid selge on see, et Trubetsky pole elustiililt mingi rokkar, kes sõidab Harley Davidsoniga, kuulab ZZ Topi ning hangeldab narkootikumidega. Trubetsky vaatleb rokkareid taas lugupidavalt distantsilt samuti kui punkareidki.
Kuid “Vennaskonna” tekstides, olgu nendeks laulusõnad või lühiromaanid, esineb ka teisi romantilisi ja õrnalt võitluslikke teemasid — näiteks muinas-Eesti heroiseerimine. Olgu selle teema näitena toodud Eesti nimetamine Maavallaks või lühiromaani pealkiri “Varjupaik vetevallas”. Taolisest romantikast on kantud ka mitmed varased “Vennaskonna” laulutekstid nagu “Jumal, kaitse kuningat” või “Nurmekunna hümn”.
Meenutagem, et “Vennaskond” andis mõned aastad tagasi välja ka kasseti “Viimse reliikvia” lauludega. Selle teemaga ehk seondub ka Trubetsky kerge huvi Tolkieni loomingu vastu. Kuid taas ei saa loomulikult “Vennaskonna” seltskonda pidada mingiteks etnofuturistideks, uuspaganateks või millekski sarnaseks. Trubetsky taoline sümpaatia on taas kõrvalseisja poolehoid.
“Inglites ja kangelastes” on olulisteks tegelasteks ka piraadid, tulnukad ja sajandialguse estraaditähed. Mõistagi oleks eriti absurdne ka taoliste tegelaste sissetoomise taga näha midagi muud kui pelgalt sedasama eskapistlikku mängurõõmu nagu ka Trubetsky suhtumises punkaritesse, rokkaritesse ja ennemuistsesse Eestisse.
Samas on kõik need Trubetsky eskapistlikud fantaasiad kuidagi päevakajalised. Punk on Eestis rohkem või vähem populaarne olnud juba üle kahekümne aasta, mootorrattad ning rokkarid on pisut hilisem nähtus. Veelgi värskem on ilmselt laiem huvi etnotemaatika vastu. Huvi tulnukate vastu tipnes üheksakümnendate alguse perioodiga, kuid pole ka tänaseks päevaks kuhugi kadunud.
Kõik need teemad on aga Eestis tähistanud teatavat idealistlikku teistsugusust võrrelduna tööka argipäeva või igava koolielu virelustega. Ehk peitub ka selles idealismis “Vennaskonna” tänaseni kestev populaarsus.
Kuid teisest küljest ei ole taoline teemadering Trubetsky, Anti Pathique`i ja Juhan Habichti romaanides või “Vennaskonna” laulusõnades üldse tähtis, nagu ei ole eriti tähtis ka aeg, kuhu on paigutatud “Inglite ja kangelaste” tegevus — nimelt kaheksakümnendad aastad. Romaani tegelased tõmbavad küll sigarette “Zolotoje Runo” ning sõidavad oma Jawa mootorratastega ringi Merivälja ning Mähe uuseramurajoonides, kuid sama hästi võinuksid nad tõmmata ka teist marki sigarette või hoopis sigareid, sõita hoopis teist marki mootorrataste või sõiduvahenditega hoopis teisel ajal teises maailma otsas.
Kuid juhuslikult tundsid “Inglite ja kangelaste” autorid hästi just seda ajaperioodi koos selle juurde kuuluvaga, samuti nagu on puhas juhus, et nad idealiseerivad punkareid, rokkareid, anarhiste, piraate või ennemuistseid eestlasi. Trubetskyle, Pathique`le ning Habichtile omane distantseeritud suhtumine taolistesse tegelastesse on andnud neile võimaluse segada need omavahel esmapilgul raskestihaakuvad tegelased ja teemad oma äranägemise järgi ühte patta, kus nad omavahel suhestudes tekitavad mingi täiesti nimetu, helge ja õhkkerge ruumi, “igavese suve”, kus ei aja ja ruumiseadustel ega ka kultuuril ja identiteetidel pole kohta. Ilma distantsita eelnimetatud teemade suhtes ei saaks see ruum aga tekkida.
Taoline ruum tekib vist alati mingil kujul kultuurilise murrangu perioodidel ning kui inimesed sellesse ruumi satuvad, tundub neile vahel tõepoolest, et see on igavene ning ei kao ka siis, kui päriselus olukord stabiliseerub, sest stabiilsus pole kindlasti mitte igavene. Selle igavese ruumi idee ongi vastanduda meie igapäevasele, ajalikule ruumile. “Vennaskond” ja eriti Trubetsky romaanid on suutnud selle igavese ruumi tõlkida lihtsasse ja üldmõistetavasse tänapäeva noore eestlase keelde.
