Selliselt toimides sõltub iga väärtuse skoor hindajate arvust. Igal hindajal oli võimalik anda 78 punkti (1+2+..+11+12=78); kui hindajaid oleks 100, siis jagatakse 12 väärtuse hindamiseks laiali 7800 punkti (keskmiselt 650 punkti väärtuse kohta) , kui hindajaid oleks aga 10, on sama arvu väärtuse hindamiseks vaid 780 punkti (keskmiselt 65 punkti). Muude võrdsete tingimuste korral on suurema grupi punktisummad alati suuremad väiksema grupi punktisummadest.
Seetõttu on skoorid otseselt võrreldavad vaid juhul, kui hindajaid on ühepalju, kuid erineva suurusega gruppide skoorid ei ole otseselt võrreldavad.
Artiklis on võrreldud neide noormeestega, maakoolide lõpetajaid linnakoolide lõpetajatega. Paraku on võrreldavate gruppide suurused erinevad - vastajate hulgas oli tütarlapsi rohkem kui noormehi (vastavalt 281 ja 177) ja linnaelanikke rohkem kui maaelanikke - 261 ja 197, mis teeb skoorid otseselt mittevõrreldavateks.
Skoorid oleksid võrreldavad juhul, kui võrrelda protsente - leida iga väärtuse skoori protsent suurimast võimalikust skoorist ja võrrelda neid omavahel. Teine võimalus erisuuruste gruppide võrdlemiseks seisneks väärtuste hierarhia võrdlemises.
Artikli lõpus toodud väärtuste järjestus lubab püstitada paar hüpoteesi. Läbi kumavad abiturientide kaks eripära - esiteks individualism ja oma lähikonna, eeskätt perekonna tähtsustamine ning teiseks, orienteeritus tööle kui elatusvahendite hankimise ja eneseteostuse allikale.
Esimesele viitab see, et tulevikule mõeldes on väheolulisteks peetud nii tuntust ühiskonnas kui kolleegide tunnustust, samas on üsna olulisteks peetud perekonda ja mõistvaid sõpru. Ka praegu on lõpetajad madalalt hinnanud kollektiiviga seonduvat tunnustust - populaarsus klassikaaslaste hulgas on viimasel kohal, kuid suhted vanemate ja sõpradega on tähtsal kohal.
Töö kui eneseteostus heiastub hea töökoha ja ametialase edukuse väärtustamisest oluliselt rohkem vaba aja või huvitava harrastusega tegelemise võimalusest. Praegu hindavad koolilõpetajad häid hindeid enam vaba aja olemasolust või võimalusest tegeleda lemmikharrastusega. Tööandjale kujuneb ilmselt peamiselt kaks motiveerimise ja hüvitamise võimalust - töötasu rahas ja edutamine. Sotsiaalne kindlustatus, vaba aeg (paindlik ja/või osaline tööaeg), moraalne tunnustus ja muud võimalused ei saa praeguste lõpetajate jaoks olema ilmselt kuigi motiveerivad. Seda võib välja lugeda raha, hea töökoha ja ametialase edukuse väärtustamisest rohkem vabast ajast, võimalusest tegeleda hobiga, ühiskondlikust tuntusest ja kolleegide tunnustusest.
Aga sellist väärtuste järjestus võib tõlgendada ka potentsiaalina väikeettevõtlusega tegelemiseks - on ju seal hea töökoht, sissetulek ja ametialane edukus enda määrata, vaba aega aga peaaegu polegi.
Need on siiski vaid uitmõtted. Mõtete kinnituseks oleks vaja uurida väärtushinnangute omavahelist seotust - kas hea töökoha väärtustajad hindavad kõrgelt raha ja edutamist või vaba aega ja võimalust tegeleda harrastusega või hoopis kolleegide tunnustust ja tuntust ühiskonnas? Kui palju on vastanute hulgas neid kelle jaoks rahulolu endaga tähendab perekonda, häid suhteid vanemate ja sõpradega? Kui palju on vastanute hulgas neid kelle jaoks rahulolu endaga tähendab ühiskondlikku tuntust ja kolleegide tunnustust?
