Tagantjärele võib öelda, et pealinna ja selle lähiümbruse elanikke tabas justkui koolibakteri põhjustatud epideemia, mis haridusametis salakavalust, mõnes koolijuhis ahnust ning lastevanemates hullumist kas põhjustas või süvendas.

Eriti traagiline on, et uskumatu segadus ei ole veel kaugeltki lõppenud. Varemgi edevuse ja liialdustega silma torganud Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur on otsustanud viimase hetkeni vett sogada ning jätnud kinnitamata oma kooli õpilasteks need, kelle linna haridusamet GAG-i õpilasteks on elukohapõhiselt määranud. See tähendab, et osal septembris kooli minevatest lastest ei ole tänaõhtuse seisuga veel ametlikult koolikohta, kuigi kõik ametlikud tähtajad on juba ületatud.

Kogu selle tsirkuse näol on tegemist alatusega, mis on juba kuude kaupa kurnanud suurt hulka lapsevanemaid ning seeläbi kaudselt ka lapsi, kuigi loodetavasti ei ole vähemalt pedagoogiliselt arenenumad vanemad oma muret ning koolikoha saamise ebakindlust sügiseste koolialustajate taagaks teinud.

Tallinna segadusel on rohkem kui üks põhjus. Esmane ja kõige olulisem on siiski fakt, et enam-vähem ruutkilomeetri suurusel alal Tallinna südalinnas paikneb käputäis koole, mille juhid on neid harjunud pidama sisuliselt erakoolideks, kuigi võrdsetel alustel rahastatavate õppeasutustena ei tohiks neil olla mingit eristaatust.

Just nende, niinimetatud eliitkoolide, huvidest lähtus haridusamet, kaotades pealinnas koolipiirkonnad ja tekitades apokalüptilise kaose, lastes kõikidel vanematel oma lapsi kõikidesse linna koolidesse registreeerida.

Seisid ju eliitkoolid silmitsi haridusministeeriumist alguse saanud muudatusega, mis kaotas koolikatsed põhikooli esimesse klassi. Ministeeriumi eesmärk oli selge — kaotada eliitkoolide süsteem kui selline ning muuta vähemalt põhikoolid Eestis võimalikult võrdsetel alustel õpetust andvateks õppeasutusteks.

Jah, ka haridusministeerium oleks põhimõtteliselt võinud siinkohal pisut aru pidada, seada pikema üleminekuperioodi ja püüda koos koolijuhtidega n-ö pehme maandumiseni jõuda. Haridusministeeriumi tahte järgimine ning eliitkoolide korrapealt kaotamine oleks ju samuti segaduse põhjustanud. Tõsi, sel juhul oleks segadus puudutanud vaid vähem kui kümmekonda südalinna kooli, mitte kogu Tallinnat. Pealegi ei ole erilist alust uskuda, et eliitkoolid oleks tahtnud ükskõik kui pehmelt oma eelistatud seisusest tavakooliks maanduda. 

Kokkuvõttes võib öelda, et Tallinna haridusamet ei vaadanud mööda mitte ainult haridusministeeriumist, vaid ka osast eliitkoolidest, kellega see varem omalaadse Molotov-Ribbentropi pakt oli sõlminud. Elukohapõhiselt õpilasi koolidesse määrates ei kohelnud haridusamet ju ka eliitkoole sugugi võrdselt — õpilasi määrati hulgem Gustav Adolfi ja Jakob Westholmi gümnaasiumitesse ning 21. kooli, aga mitte Inglise Kolledžisse, Prantuse Lütseumisse või Vanalinna Hariduskolleegiumisse. Ühesõnaga määrati koolidesse, kus varemgi piirkonnaklassid olnud.

Hendrik Aguri soolotsemise taga ongi raske näha muud, kui pettumust selle üle, et tal ei lastudki oma kooli vaikselt “päris” eliikoolide hulka sokutada. Ilmselt kujutles koolijuht juba vaimusilmas, et saab siit edaspidi õppeaastaid kahe eri õppesuundadele spetsialiseerunud esimese klassiga alustada, nüüd aga tõmbas haridusamet sellele plaanile kriipsu peale. Kuidagi teisiti on väga raske mõista seda ilmselget vastumeelsust, millega GAG on elukohapõhiselt määratud lapsi kohelnud.

Nagu Eestis kahetsusväärselt tihti kombeks, on ka selle haridusalase katastroofi tagamaad (au)ahnuses, koostöövõimetuses ning faktis, et lapsed — need tulevad meil ju tähtsuse järjekorras alati viimastena.