Praegune president Toomas Hendrik Ilves on huvitatud ka teisest ametiajast. See on tal sama hästi kui taskus, kui tal õnnestub nädalavahetusel toimuval kohtumisel veenda IRL-i esindajaid enda suurepärasuses. Reformierakonna ning sotsiaaldemokraatide toetusele võib Ilves juba kindel olla.

Ilvese taga on tänase seisuga 52 riigikogu 101-st liikmest. Seega on IRL-il tekkinud olukorras juba väga raske reaalsete edulootustega kandidaati välja käia. Sama puudutab Keskerakonda — kuna IRL ja Keskerakond teineteise kandidaati “poliithügieenilistel” põhjustel toetama ei hakka, võib ühe või teise kandidaat arvestada riigikogus vaid oma erakonna häältega.

Delfi on siiski seisukohal, et kui Toomas Hendrik Ilvese kõrvale teisi presidendikandidaate ei teki, mõjub see Eesti demokraatiale pigem halvasti. Jääme siin eriarvamusele ka lugupeetud Marju Lauristiniga, kes täna leidis, et diskussiooni tekkimiseks piisab ka ühest presidendikandidaadist. Teoreetiliselt on see küll nii, kuid praktikal on omadus teooriast teinekord märgatavaltki erineda.

Nendel presidendivalimistel on oluline roll Eesti poliitikas. Praegu on olemas reaalne oht, et juba parlamendivalimistel alanud suundumus — sama koalitsioon jätkab konkurentsitult, poliitika suund püsib kriitikavabalt — kinnistub pärast presidendivalimisi veelgi.

Kui sama peaminister ja sama president ilma suurema diskussioonita Eesti jaoks olulistest teemadest kumbki kümme aastat järjest riigipead on, tuleb vägisi meelde anekdoot 35 aasta tagusest Soomest:

“Soome on demokraatlik vabariik, kus iga kuue aasta tagant valitakse presidendiks Urho Kekkonen…”