Tuhat kuussada elanikku haaranud küsitlus näitas, et 28 protsenti püüaks selle koleda aja kuidagimoodi üle elada, 23 protsenti toetaks aktiivselt bolševikke, 20 protsenti teeks mõnes osas koostööd ning kaheksa protsenti avaldaks vastupanu.

Ülevenemaalise Avaliku Arvamuse Uurimise Keskuse sotsioloogid tõdevad, et ühtset hinnangut sellele, mis oleks juhtunud, kui revolutsiooni poleks toimunud, venemaalastel pole.

Kakskümmend kuus protsenti küsitletuist arvas, et võimu oleksid haaranud mingid teised äärmuslased, avantüristid, kes oleksid rahvale veel suurema häda kaela toonud.

Kakskümmend kaks protsenti usub, et oleks taastatud Romanovite monarhia ning samapaljud arvavad, et Venemaa oleks arenenud Lääne demokraatia mudeli järgi.

Neliteist protsenti vastanuist leiab aga, et Venemaa oleks sel juhul lagunenud ja iseseisvuse kaotanud, 16 protsenti ei osanud küsimusele kuidagi vastata.

Küsimusele, mida Oktoobrirevolutsioon Venemaa rahvastele tõi, vastas 33 protsenti, et see andis tõuke nende sotsiaalsele ja majanduslikule arengule. Kahekümne seitsme protsendi vastanute meelest avas revolutsioon Venemaa rahvaste ajaloos uue ajajärgu, 18 protsendi hinnangul revolutsioon hoopis pidurdas nende arengut. Üheksa protsenti peab aga revolutsiooni tõeliseks katastroofiks. Kolmteist protsenti respondentidest jättis küsimusele vastamata.

Sotsioloogid tõdevad, et viimase 12 aastaga on venemaalaste suhtumine revolutsiooniaegsetesse tegelastesse suuresti muutunud.

Kui 1990. aastal suhtus 70 protsenti venemaalastest proletariaadi juhisse Leninisse sümpaatiaga, siis selle aasta oktoobris oli tema fännide osakaal 36 protsendile kuivanud. Sümpaatia nõukogude represseerimismasina looja Feliks Dzeržinski vastu on vastavalt kahenenud 49-lt 28 protsendini.

Paradoksaalsel kombel on samal ajal suurenenud Stalinit imetlevate venemaalaste osakaal kaheksalt 22 protsendini. Nikolai II poolehoidjate hulk on kasvanud neljalt 18 protsendini.