Meego Remmel: Mille nimel Jeesus suri?
Aga nad jätsid selle teadlikult kasutamata, minnes pigem surma. Äärmuslik?
Sokratese viimane kõne on läinud eetika ajalukku. Põhjendades oma valmisolekut teda hukkamõistnud ateenlastelt surmapeekri vastuvõtuks, kinnitas Sokrates, et on ja jääb lõpuni ustavaks Ateena linnakodanikuks, kelle sõnad ja elu eeskuju peavad kõnelema üht ja sama keelt kuni surmani. Integrity, ütleks selle kohta kaasaegne vooruseetika.
Samamoodi kõneles oma ristisurma möödapääsmatusest Jeesus. Eriti põhjalikult on ta mõttekäigud kirja pandud tema noorima õpilase Johannesega seotud evangeeliumi peatükkides 12-17.
Kreeklastele ütles Jeesus: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Pole võimatu, et kreeklased mõistsid seda lauset, nagu oldi lõppkokkuvõttes hakatud mõistma ka vana head Sokratest. Tema elu ja ka surm kandis paremat vilja kui tema elu vihkajate ja surmamõistjate oma.
Juutidele, kes Jeesust hukka mõistsid, ütles ta: “Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse. Ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma.” (Jh 12:46-47) Oma õpilastele kinnitas ta isiklikult: “Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” (Jh 15:12-13)
Kuna tema ristilemineku tahes-tahtmatu paratamatus neid masendas, tõotas Jeesus: “Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.” (Jh 16:20-22)
Nii kõneles Jeesus vahetult enne surma oma peatsest ülestõusmisest, samas andis ta oma surmatunnile suurema tähenduse kui tema surm ise: seeläbi pidi maailma sündima uus Inimene. Nii oli Jeesuse surmal elu enese tähendus. Tema rist pidi kujunema uuestisündinud elule ülestõusmise märgiks. Jumalagajätt Suurel Reedel pidi jäetama Jumalaga juba Suure Ülestõusmishommiku usus. Radikaalsemate veendumustega elulugu oleks raske inimajaloos jutustada.
Küsimuseks jääb: uskuda Jeesust või mitte?
Tagantjärgi ollakse paljuski targemad. Jeesuse surmaga silmitsi seisnud järgijatel polnud aga toona millelegi muule tugineda kui lihtsalt temasse uskumisele. Tõsi, nende usul oli ehk rohkem argumente kui Veerpalusse uskujatel. Nad uskusid, et tema isiksus on tema sõnade taga. Nad uskusid tema integriteeti. Aga samamoodi uskusid nad ka tema identiteeti.
Jeesus ütles oma elu viimasel õhtul: “Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu.” (vt Jh 14:1-11)
Tõepoolest, Jeesuse tegevus oli täis tunnustähti. Tema sõnad läksid ikka ja jälle täide. Isegi surnutele võis ta öelda: “Tõuse üles!” Ja inimesed ärkasid ellu, teised said tagasi tervise ja uue elu võimaluse, kolmandad kogesid temasse uskudes enneolematuid muutusi eluliselt olulistes suhetes ja suhtumistes. Jeesuse järgimisest oli kujunenud tõeliselt elumuutev usuliikumine juba tema enda elu ajal.
Apostlite tegude raamat kirjeldab, kuidas see usuliikumine hiljem edasi levis — üle kogu toonase Rooma impeeriumi. Jeesuse õpilased kinnitasid koos pooletuhande tunnistajaga, et olid kohanud teda ilmsi ja füüsiliselt surnuist ülestõusnuna. Teised väitsid, et nende elu muutus, kui kohtuti Jeesusega temast jutustatud lugude või vaimse ilmutuse läbi.
Hiljem, kui tekkis kristlaste tagakiusamine, loobusid tuhanded Rooma aladel Jeesust oma elu Is(s)andana tunnistanud usklikud neile — nagu omal ajal ka Sokratesele ja Jeesusele — pakutud võimalusest surmamõistmisest pääseda. Nad järgisid usus Jeesust ja ohverdasid oma elu lunastamaks maailma paremale kui see, mida nendega tehti. Lõpuks hakkas see nii või teisiti kreeka-rooma ja juudi-kristlikule maailmale mõju avaldama.
“Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”
1. jaanuaril 404 AD toimus teadaolevalt viimane gladiaatorite võitlus Roomas. Samal ajal jutustatakse munk Telemahuse surmast, kes tuli südamesunnil Rooma, et kutsuda rahvast üles tegema lõppu mõttetute tapatalgute vaatemängule. Kaks suurt gladiaatorit olevat samal ajal areenil mõõgavõitlust pidanud, kui väike mees rahva seast alla amfiteatri äärde jooksis. Ta hüüdis: “Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”
Alul olevat inimesed kaasa naernud, arvates, et mungarüüsse riietunud kääbus on üks osa lõbusast vaatemängust. Siis aga hakati aru saama, et mees tahab tõepoolest veriselt põnevale surmavõitlusele lõppu teha. Teda hakati hurjutama, siis juba kättejuhtunud õunte ja munadega loopima. Lõpuks läksid lendu kivid. Tuhandete pealtvaatajate ees kivirahe alla sattunud kristlane ei lakanud aga hüüdmast: “Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”
Verisena vajus ta areeni äärele, lõpuks maha langedes. Viimse lausena enne viimset uinumist korranud ta läbi viimse hingetõmbe: “Lõpetage, Kristuse nimel…” Keiser Honorius, kuulnud Telemahuse traagilisest märtrisurmast, ei lubanud enam Roomas gladiaatorite võitlusi korraldada. Ühe surm osutus lunastavaks jõuks paljude elu heaks.
Suure Reede järgses maailmas on elul teine tähendus
Telemahuse surma järgses Roomas hakati elu hindama ja mõtestama teisiti kui varem. Samamoodi näikse olevat elu ja inimestega Jeesuse surma ja ülestõusmise järgselt jutustatavas maailma-ajaloos. Elul on täna teine tähendus.
Tabavalt sõnastas seda 1. sajandil kristlaste tagakiusajast Saulusest kristlaste apostliks Pauluseks saanud Rooma kodakondsusega juudi haritlane, kes kirjutas hulgi kreekakeelseid tekste ainiti selleks, et võimalikult palju inimesi tema elu muutnud sõnumit mõistaks: “Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!” (2Kr 5:14-20)
Loomulikult tõstatab taoline Jeesuse surma käsitus eksistentsiaalseid küsimusi, olgu 1. sajandil või 21. sajandil. Kuivõrd suri ta tõepoolest millegi suurema nimel kui ta ise? Teda paremini mõista püüdvad kristlased tunnistavad, et viimselt ei olegi see küsimus pelgalt ajaloofilosoofiline. See on elu sõlmküsimus igaühe jaoks isiklikult.
Kuidas? Kui küsida seda küsimust isiklikumaks minnes: kelle nimel Jeesus suri? Elu tähendust sügavamalt mõtestades ei saa kellegi surma küsimus olla liiga abstraktne, saati siis Jeesuse surma küsimus.
Kui ta aga tõepoolest suri mitte millegi muu nimel, kui meie endi nimel, inimeste nimel, meie inimeseksolemise uuestisündimise nimel, siis peaks tema surmast ja ülestõusmisest niisama rääkimise asemel ka selle järgi edasi elama. Elama kuni surmani mitte ainuüksi iseenda nimel, vaid ka Teise nimel, Jeesuse nimel.
Autor on eesti vaimulik ja University of Walesi doktorant.
