Andrei Hvostov: Eesti kooli põhiprobleem - orjapidamine
Lühikeseks jäänud see peamiselt sellepärast, et saksa õpilased suhtusid oma õpetaja päeva ja nädala pikkusesse nagu oleks see kummist.
Noortel on isiklikud tragöödiad: kui kellelgi on tüli tüdruksõbraga või stereosüsteem kõrbenud või vaevab depressioon ja elu mõttetuse tajumine, siis peab õpetajal alati olema aega, et see kõik temaga läbi arutada ning siis veel kord läbi arutada.
Sest ta on õpetaja, see on ju tema amet.
Õpetajal endal isiklik elu muidugi puudub; ta elab nagu mõni Tove Janssoni väljamõeldud Muumi-maailma elukas kusagil koolis koristajatädi kapis, kus ta toitub lastest majajäänud küpsisepurust.
Kui ma kuulan ja loen praegusi haridusdebatte, siis ma veendun üha enam, et selline hoiak õpetajate suhtes iseloomustab kogu Eesti ühiskonda.
Võttes jutuks hariduse, räägitakse koolikatsetest, koolide liitmisest, uutest programmidest, haridusreformist (mis, ollalaa!,on jälle toppama jäänud) ja absoluutselt kõigest muust, välja arvatud üks pisikene asi – ka õpetaja ööpäev koosneb kahekümne neljast tunnist ning temagi nädalas on seitse päeva.
Eesti Haridustöötajate Liit on tellinud 2005 ja 2009.aastal uurimuse õpetajate tööaja tegeliku pikkuse kohta (huvilised võivad sellega tutvuda siin http://www.ehl.org.ee/)
Tegeliku pikkuse?
Asja seletuseks esmalt ideaalmaailmast. Ideaalmaailmas on sätestatud õpetaja töönädala pikkuseks 35 tundi.
See aeg jaguneb kaheks: 18-24 tundi, mis läheb puhtalt lastega konkreetses klassis tegelemiseks ja ülejäänu, vastavalt 17-11 tundi, kulub abistavaks tegevuseks nagu tundide planeerimine, õppevahendite valmistamine, enesetäiendus, sõitude ja ekskursioonide ettevalmistamine, suhtlemine lapsevanematega (meilid, kõned, kohtumised) ja muu taoline, milleta õpetaja tööd on võimatu ette kujutada.
Õpetajal pole sekeretäri, ta peab kõik ise ära tegema.
Eelviidatud uuring näitab, et õpetaja töönädala pikkuseks on kõikide nende n-ö abistavate tegevuste tõttu tegelikus elus 50 tundi.
Kümme tundi rohkem kui n-ö normaalsel inimesel. Need on tasustamata ületunnid, muuseas.
Kas ei peaks siin sekkuma tööinspektsioon või mõni rahvusvaheline organisatsioon, mis võitleb orjusega?
Ületöötamise tulemuseks on stress, tervisehäired, kiire läbipõlemine, probleemid isiklikus elus…
Kui ma loen järjekordset lugu agressiivsest õpetajast, kes läks käsitsi õpilasele kallale, siis on minu kui lihtsureliku esimene reaktsioon andrus-ansiplik: tule taevas appi, no kuidas sellised tegelased satuvad pedagoogide sekka ja kas ei peaks haridusministri liistule tõmbama, et mis pagan tema süsteemis toimub!?
Aga esmalt rahunegem ja siis esitagem ühe olulise küsimuse. Ja nimelt: kui suure koormusega töötab see õpetaja ja kui suur on tema koormus olnud aastate lõikes?
Numbrid võivad olla õõvastavad.
Sest on ka neid, kes töötavad nädalas 60 tundi.
Kusjuures tegemist on staažikate õpetajatega, mitte kollanokkadega, kes peavadki ree peale saamiseks rohkem pingutama. Vanad havid võib-olla ei kulutagi enam nii palju aega tundide ettevalmistamisele, kuid neile, tulenevalt kogemustest ja suutlikkusest, lisandub ohtralt kõiksugu täiendavaid ülesandeid.
Ma olen kuulnud õpetajate ajahädast igasuguseid lugusid. Kolleeg Peeter Helme käis paar aastat tagasi emakeele ja kirjanduse õpetajate suvekoolitusel, kus ta uuris, milline on õpetajate arvamus kaasaegsesest kirjandusest? Vastus üllatas. Arvamus puudub, kuna kirjandusõpetajatel pole aega kirjandust lugeda (kirjanduse lugemine käib rubriigi ”enesetäiendus” alla).
Kuidas pole aega?!
Üks näide, kuhu aeg läheb. Praegu on suviste lõpukirjandite eel tulemas proovikirjandite kirjutamise periood. Ühe kirjandi sisuliseks ja grammatiliseks parandamiseks kulub 1 tund.
Kui teil on klassis 35 õpilast (mis suurte linnade koolides tavaline), siis lisandub nagu niuhti üks töönädal juurde.
Aga ega ainult kirjandeid pea parandama.
Ma tean ühte Tallinnas töötavat suure kooli õpetajat, kes peab iga veerand parandama 1200 erinevat kontrolltööd.
Ja siis tegema järeltöö läbikukkunutele (mõeldes välja uued küsimused ja ülesanded) ja ka need ära parandama.
Ta peab juhendama uurimustööde tegijaid. Lugema ja hindama referaate. Ta peab selleks kõigeks aega leidma.
Hoidku õnnetuse eest, kui keegi on klassijuhataja! Tema pärisosaks on laupäevaõhtused vestlused erutunud lapsevanemaga, kes on haaranud mobla ja valinud sellel oma lapse klassijuhataja numbri, et vahetada mõtteid lapse hinnete kehva seisu üle.
Ja kui te teaks, milliseid kirjasid potsatab klassijuhata mailboxi ärritunud lapsevanematelt!
(Nende lugemise järgse emotsiooni kirjeldamiseks peaks ma siinkohal ära tooma read poeet Wimbergi luuletusest „Tänusõnad hinge sittujale”, mis algab sedasi: Suur aitäh, et minu hinge sittusite täis! / Meeleolu nüüd on kohe ütlemata hea…).
Üks laps on kirjeldanud oma nädalalõppusid, mille ta veedab õpetajana töötava ema seltsis. Ta on hea laps, ta aitab oma ema. Ema parandab kontrolltööd ära, paneb iga vastuse juurde punktid ja laps arvutab siis punktisumma kokku. Nõnda saadaksegi hinne. On üks kontrolltööde pakk läbi, võetakse rõõmsal meelel ette järgmine. Laupäeva õhtu möödub lennates. Ka pühapäeva sisustamisega ei ole muret. Nagu mingi idüll kohe. Kahekordselt tore isegi, sest ei pea raha raiskma loomaias käimisele või kusagil teatris kõõlumisele.
Mis ma siin püüdsin kirjeldada, ei ole erand. See on pigem reegel.
Ma söandan väita, et pedagoogid on kõige enam ekspluateeritud kiht meie ühiskonnas.
Jutud sellest, et neil on palgad väikesed ja probleemid meie koolides sealt algavadki, on täielik jama. Jama ruudus. Neile peaks mitte raha vaid aega juurde andma. Meil peaks olema seadusega määratud, et õpetaja ööpäevas on mitte 24 tundi vaid 30.
Võimatu!
Jah, isegi Ansip ei suudaks seda välja sebida.
Järelikult tuleb hakata vähendama õpetaja normkoormust. Näib olevat rusikareegel, et igale klassi ees veedetud tunnile lisandub poolteist tundi muud koolitööd.
Saavutamaks seaduses sätestatud 35 tunnist töönädalat, peaks õpetaja tundide normkoormus olema näiteks 16 tundi.
Mis tähendab seda, et meil on vaja juurde hulgaliselt uusi õpetajaid, kes võtaks praeguste kooliorjade õlgadelt osa koormat ära.
Nüüd võiks julmalt küsida, et miks me peame õpetajate pärast muretsena, sest las nad muretsevad enda pärast ise?
Üldiselt ühiskond ootab õpetajalt seda, et ta innustaks, juhendaks ning sütitaks oma õpilasi.
Keda või mida sütitab kirjandusõpetaja, kellel pole aega uuema kirjanduse lugemiseks? Või õpetaja, kellel pole aega isegi omaenda lihase lapse „sütitamiseks”, kui me just ei võta hoiakut, et lapsevanema ja tema maimukese ühine koogutamine parandamaist vajavate kontrolltööde kohal ongi lapse suunamine vaimuvalguse lätete juurde, rääkimata protestantliku tööeetika külgepookimisest.
Kas õpetajad on mökud? Miks nad ei korralda Spartacuse stiilis ülestõusu, heitmaks eemale orjaahelad? Või siis teeks vähemalt streigi või midagi.
Ei saa. Pärast streiki on taas õpetaja see, kes peab vahepeal lulli löönud õpilastele kõik selgeks tegema, nii nagu programm ette näeb.
Streigijärgsed töönädalad oleks juba 70 tunnised. See oleks kindel surm infarkti ning kurnatuse tagajärjel.
Või leides metafoori veidi lõbusama ja kevadisema – õpetaja on nagu aednik, kes ei saa võtta hoiakut, et ma nüüd streigin ja seepärast ei kasta ega rohi peenraid paar nädalat. Ükskord, kui õigused käes ja kastekannu võiks taas täita, selgub kurb tõsiasi: aed on vahepeal puha kõrbenud ja hukas.
Mul on tunne, et haridusministeerium ja valitsus on õpetajate dilemmast teadlikud.
Ma kahtlustan, et sellel õpetajate orjastamise mehhanism põhinebki.
Andrei Hvostov on Eesti Ekspressi ajakirjanik.
