Vaimne teekond
Kristluses on see Jeesuse sarnaseks kujunemise protsess. Kui me ütleme Jeesuse sarnaseks, siis mõeldakse kohe kedagi vaga ja alandlikku või pikajuukselist sandaalides hipimoodi malbe näoga meest. Või ka valitsejat — pantokraatorit.
Jeesuse sarnasus, aga ei tähenda ei seda, teist ega kolmandat. Jeesuse sarnane olemine tähendab osadust Jumalaga. Jeesus palub oma ülempreesterlikus palves, et inimesed oleks üks nagu tema ja Isa on üks: tema Jumalas ja Jumal temas. Ehk siis meie Kristuses ja Kristus meis.
Nüüd ma ütlen ühe asja, mis tundub üsna jõle: väga religioosne inimene ei pruugi üldse Jumalaga sellises vahekorras olla. Jeesus ütleb, et tema juurde tulevad paljud, kes ütlevad, et me oleme sinu nimel teinud neid ja teisi vägevaid tegusid, aga ta ütleb neile, et ma ei tunne teid. Neil ei ole osa temaga.
Paulus rõhutab, et ta oli käsuõpetuses laitmatu, aga jättis kõik selle Jeesuse pärast. Ehk teisi sõnu ta arvas pühkmeks kõik, oma sünni juudina ja õpetatuse ja hariduse ja teadmised ja teod, et saada õigesse vahekorda Jumalaga: Jeesus temas, tema Jeesuses. Siin ei aita ei ümberlõikamine ega ümberlõikamatus.
Peale Kaana pulma ja templi puhastamist on Jeruusalemmas küllalt neid, kes usuvad Jeesust kui Messiat ehk seda, et Jeesus on Kristus, mis pole mitte Jeesuse perekonnanimi, vaid tähendabki Lunastajat-Vabastajat-Võitut-Messiat.
Selle koha peal ütleb Johannes ühe kummalise lause: Kuid Jeesus ei usaldanud end nende kätte, sest ta tundis neid kõiki ega olnud tal tarvis, et keegi oleks andnud tunnisust kellegi inimese kohta — sest ta teadis, mis on inimeses.
Kohe selle järel tulebki öösel üks mees nende seast — variser Nikodeemus — Jeesuse juurde. Ja Jeesus ütleb, et saada Jumal riiki näha tuleb sündida uuesti ülevalt — veest ja Vaimust. Nikodeemus ei saa sellest jutust hästi aru.
Jeesus ütleb üsna lihtsa asja: mis lihast on sündinud on liha ja mis vaimust on sündinud on vaim. See tähendab, et inimene ei saa vaimseks mingite õppimiste ega pingutuste ega käsutäitmiste kaudu, vaid AINULT VAIMUST SÜNDIDES.
Maailm on nagu paadunud kurjategija — teda ei ole võimalik parandada muidu kui….uut luues. Kõik meetodid inimese paremaks muutmiseks on vaid lakeerimine — inimene saab uueks vaid uuesti sündides.
Aga see on Jumala töö inimeses, sest Temast on meie olemine Kristuses ja Sõna räägib uuest loodust — see on miski, mida Jumal teeb.
Pole ju Jumala riik midagi muud kui teatud suhe Jumala korra järgi. Johannes näeb oma nägemuses põrgut ja taevast sealsamas Talle ja pühade inglite ees. Elada Jumala ees valeminaga on igavene piin. Elada osaduses on elada taevariigis.
Vaimulik elu väljendub meie suhetes teistega. Suurim käsk on armastada Jumalat kogu oma vaimust, hingest, meelest ja väest. Ja teine on armastada ligimest, sest ta on nagu sina.
Jeesus võtab neisse kahte käsku kokku kõik kümme käsku. Ja seetõttu pole esimene käsk tähtsam kui teine — need mõlemad on kvintessents. Seda seletab Johannese esimene kiri.
Käsud on esitatud selliselt, et me võiksime saada vabaks oma vale-minast: isekast, mittearmastajast, hoolimatust. On ju vaenlased on kõik, kes pole meiega suhtes nagu Jumal on andnud.
Kui keegi teeb meile haiget, siis me kas vihastame, ründame, tahame kätte maksta — käitume nii nagu nemad on teinud. Kuid Kiri ütleb, et me peaksime võimaldame endil olla Kristuse sarnased nende jaoks.
Dale Carnegie õpetused on ilmalikus elus just seesama: vastata teisel tasandil. See pole pelk manipuleerimine nagu mõned arvavad: reageerida armastuses.
Kristuse sarnasus pole midagi muud kui oma isekast minast loobumine teiste heaks, sest Kristus andis end teiste eest kuni ristisurmani.
Kristus ütleb: Uue käsu ma annan teile, et te üksteist armastaksite nagu mina teid olen armastanud. Ja me teame kuidas Jeesus meid armastas — ta andis oma elu. Oluline ei ole, mis me peame tegema, vaid millised me oleme teise inimese suhtes.
Seega on vaimne teekond inimese Kristuse sarnaseks muutumise protsess teenimiseks.
