Aktiivsemad komisjonid olid õigusaktide vastuvõtmise poolest majandus-, rahandus ja õiguskomisjon. Passivsemad komisjonid õigusaktide vastuvõtmiselt olid sotsiaal, maaelu ja väliskomisjon. Järgnevalt toongi võrdluse tugevamate ja nõrgemate komisjonide vahel.

Majanduskomisjoni vajalikus on hoida balansis riigi majanduskasv, ning sellest on tingitud ka aktiivsus komisjoni liikmete kui ka valitsuse poolt istungite päevakorra puntkides. Majanduskriis tingis kiire järelvalve loomise ning kõrgendatud huvi hoidmise riigi majanduspoliitikas. Selles osas on hea järgida ka, et rahvasaadikud teevad tööd just valdkonnas, millest sõltub riigi kvaliteet.

Rahanduskomisjon mängis suurt rolli eesmärgi täitmisel eurotsooni pääsemiseks. Rahanduspoliitika edukus oli vajalik riigi eelarve kokkupanemisel ning vajalike kärpete tegemisel. Kokkuvõttes võib mainida, et eesmärk saavutati. Riik toimis rahandusvaldkonnas efektiivselt ning täideti maastrichti kriteeriumid eurotsooni pääsemiseks. Tänaseks on Eestist saanud rahanduspoliitika valdkonnas üks visiitkaarte terves Euroopas.

Õiguskomisjoni aktiivsus on tingitud kvaliteetse õigusriigi põhimõtetest. Huvitav on sellejuures see, et enamiku õigusaktide algatajaks oli Vabariigi Valitsus ning vaid kümnendik eelnõudest tuli Riigikogu saadikute poolt. Koostöö ning usaldus näitab ministrite ja saadikute vahelist koostööd. Juriidiline õigus on vaja tagada, et riik oleks õiglane kodanike suhtes ning ühiskonnas toimuks õiglane elu.

Sotsiaalkomisjon jäi aktiivsuselt alla tugevamatele komisjonidele õigusaktide esitamisel mitmekordselt, kuid siiski oli aktiivsem võrreldes maaelu ja väliskomisjoniga. See näitab, et sotsiaalpoliitiliselt oldi vähem aktiivsed ning näidati üles rohkem passiivsust. Valitsuse poolt oldi rohkem aktiivsed ning riigikogu roll oli õigusaktide esitamisel nõrk.

Maaelukomisjon oli näitamas vähem aktiivsust seoses temaatikatega, mis ei olnud pidevalt päevakorras aktuaalselt. Siiski on komisjonide tava erinev ning aktuaalsuse erinevust saab põhjendada just riigi arengusuundade ja sektorite olulisusega. Kuid nõrgem aktiivsus tõstatab küsimusi, et miks ei võinud maaelukomisjon rohkem õigusakte menetlusele võtta?

Väliskomisjoni rollid olid enamvähem võrdsed õigusaktide vastuvõtmiselt valitsuse ja riigikogu vahel. Antud komisjoni suhtlemine ning kommunikeerumine aitasid näidata, et väliskomisjon oli kõige passiivsem komisjon. Järeldustelt saab välja tuua, et Eesti arengute ja eesmärkide täitmise juures oleks pidanud komisjon näitama kõrgemat aktiivsust õigusaktide vastuvõtmisel.

Kokkuvõtteks aitavad komisjonid näidata mitte komisjonide olulisust ning konkreetsete sektorpoliitikate tendentse vaid parteide motiive ning rolle eesti poliitikas. Aktiivsemad komisjonid on juhitud parempoolsete parteide poolt ning sotsiaalkomisjoni madal aktiivsus peaks aitama teha omad järeldused, miks rollid olid XI riigikogu komisjonides just sellised. Riigikogu komisjonid on just konkreetsed töötoad, kus toimuvad suurimad arutelud ning panevad paika lõpptulemuse plenaaristungil.