VALIMISBLOGI: Kuidas rohelised riigikogus tööd tegid
Istungitest osavõtu poolest oli fraktsioon väga ühtlane. Mart Jüssi ja Valdur Lahtvee osalusprotsent on 475 istungi korral 100%. Ülejäänud saadikutel jäid vahele vaid kuni viis istungit. Seega olid Maret Merisaar, Marek Strandberg, Aleksei Lotman ning Toomas Trapido kõik kohal või puudu mõjuval põhjusel 99%-l istungitest. Kuigi fraktsioon on väike ja liikmeid nõnda vähe, siis on raske hinnata sellist osavõtlikkust absoluutselt kõigi teiste fraktsioonidega, ent ka keskmine protsentuaalne osakaal istungitest, mis oldi kohal, on märkimisväärne.
Kui osavõtu poolest oli Roheliste fraktsioon väga ühtlane, siis esinemisaktiivsuse valdkonnas joonistuvad selgelt välja aktiivsemad ja passiivsemad liikmed. Seda sõnavõttude rivi juhib Marek Strandberg, kes võttis mitmel moel kokku sõna 749 korda. Talle järgnevad vastavalt Aleksei Lotman 469 korra, Mart Jüssi 282, Toomas Trapido 217, Marte Merisaar 165 ja Valdur Lahtvee 156 korraga. Kuigi fraktsiooni sees on vahed suured, siis ka kõige passiivsem liige ületab oma sõnavõttude arvu poolest seni käsitletud fraktsioonide passiivsemaid kordades.
Roheliste fraktsiooni info hääletamiste kohta näitab, et kõige rohkem võttis hääletamistest osa Toomas Trapido, kes kasutas oma hääleõigust 1556 korda. Teised saadikud moodustasid rivi nii, et eelnevale järgnesid Maret Merisaar hääletades 1464-l korral, Marek Strandberg 1415-l, Mart Jüssi 1409-l, Valdur Lahtvee 1207-l ja Aleksei Lotman 1179-l korral. Poolthääletamise valdkonnas oli pingerivi veidi teine: ees oli Trapido 1343 korraga ning talle järgnesid Merisaar 1262 korra, Jüssi 1194, Strandberg 1155, Lotman 1004 ja Lahtvee 984 korraga. Vastu mingile pakkumisele või eelnõule hääletas kõige agaramalt Strandberg, kes andis omalt poolt punase tule 204-le hääletusele. Talle järgnesid vähenevate andmete järjekorras Trapido 192 vastuhääle, Jüssi 190, Lahtvee 172, Merisaar 157 ja Lotman 149 vastuhääle andmisega. Erapooletuid seisukohti oli antud fraktsioonis keskmiselt ühe saadiku kohta rohkem kui eelnevalt analüüsitud erakondade puhul. Niisiis jäid roheliste hulgas riigikogu liikmed hääletustes erapooletuks järgnevalt: Strandberg ei osanud seisukohta võtta 56 hääletuse puhul, Lahtvee 51-l korral, Merisaar 45-l, Lotman 26-l, Jüssi 25-l ja Trapido 21-l korral.
Kokkuvõtteks ütleksin, et kõige kõnekamalt räägib roheliste positsiooni kohta riigikogus viimane vaadeldud osa ehk hääletamine. Üsna suur hulk erapooletuid hääletusi annab mõista, et tegemist ei olnud väga kindlameelse koalitsiooni ega opositsiooni liitlasega. Ühelt poolt taheti teha koostööd valitsuserakondadega, et oma keskkonnaalaseid eesmärke täita, kuid teisalt taheti teiste valdkondade puhul selgelt vastanduda võimulolijatele ning pigem hoida opositsiooni. Erapooletus aga näitab, et oli ka vahepealseid valdkondi, milles ei osatud, tahetud või suudetud seisukohta võtta. See aga pole hea märk, sest tihti on ka halb otsus parem kui mitteotsustamine. Ehk seisukoha valimine on alati parem kui olla passiivne ning mitte kedagi toetada. See annab kehva signaali valijatele, kes riigikogult ootavad neile olulistes küsimustes otsuseid mitte jäämist erapooletuks. Muus osas ei saa fraktsioonile ega selle liikmetele väga midagi ette heita, sest tuleb ka arvestada oma positsiooni erakondade seas ja fraktsiooni väiksust ning anda endast maksimaalselt seal, kus see on võimalik ja vajalik. Fraktsiooni nõrkuseks võiks pidada ka seda, et kuigi sellel oli esimees (Mart Jüssi), siis selge liider reaalselt puudus nii fraktsioonis kui tegelikult ka erakonnas üldiselt. Sellise organisatsiooni puhul on aga vältimatu, et kui pole kindlat liidrit, siis koondub võim sellegipoolest, aga siis juba mingi kliki kätte, kelle käes on informaalne võim otsustada (nö raudse oligrahia seadus).
