Endiste, buldooseritega rajatud kolhoosipõldude vahelt tulnud külaline võib öelda, et Haanja maastik on sumbunud. Samas on selge, et niipea kui Haanjas lubataks lageraied, oleks mõne aastaga näha pöördumatuid protsesse ja maha võetaks just elujõuline mets, raiutud metsad müüdaks maha järgmisel võimalusel.

Õnneks on Haanjas palju metsi, millel on peremehed, kes veel näevad "puude taga metsa" ega vaheta seda väärtust odava LCD televiisori ja digiboksi vastu.

Minu meelest on probleem mitte selles, kas ja kui palju raiuda, vaid selles, kas inimesed mõistavad oma vastutust metsa ees, vastutust maaema ees üldse.

Maa on meile antud heaperemehelikult kasutada, nagu meile antakse eluks kasutada keha, mis meid teenib (nt meie süda pumpab igas minutis liitreid verd, täiesti isetult kusjuures) ja kõik muu materiaalne takkaotsa.

Kui metsaomanik läheb metsa ja tõesti hooldab ja majandab seda, pöörates sealjuures tähelepanu ka metsaelanike elutingimustele igal elusolendite tasandil, saab kokkuvõttes kasu nii mets kui selle majandaja-omanik. See peab aga olema pidev ja eesmärgistatud protsess. Metsa hooldaja on samasugune metsasanitar nagu hunt, keda täna niisamuti vääriti mõistetakse.

Tänane reaalsus kogu maailmas on masstootmine ja tarbimisharjumused, mis muudavad maa viljatuks nii Indoneesias, Brasiilias kui ka Eestis - omal väiksel moel.

Oluline on saada aru, mida me soovime näha iseendis ja eneste ümber järgnevatel aastakümnetel. Kui me soovime, et meid ümbritseb homme armastuse ja usalduse keskkond, siis loome seda juba täna. Kui me aga soovime, et rahakotis oleks just täna raha, millega katta kaduvaid kulusid igapäevaelu ajutisuses, siis loome ka seda juba täna.

Sellega kaasneb aga sama isekas ja ilmetu homne, mil meil on vaja juba ennast maha müüa, kuna loodusest pole enam midagi võtta ja pole ka mida turistidele näidata, et selle kaudu tulu teenida.

Suur tänu Teile kallid kaashinged, kes te olete olnud julged elu põhiväärtuste eest seisma avalikus ruumis.

Jaksu kõigile!