Eestlane on pragmatist ja ei hindagi kangelaslikkust. Kangelaslikkus matrossovlikus mõttes on tobe. Eestlasele on kange mees see, kes sõjast koju tuleb, aga mitte see, kes seal kangelaslikult otsa saab.
Eks Kalevipoegki tundu eestlasele pisut tolavõitu. Kas me isegi mitte ei häbene natuke lihtsameelset ja koba Kalevipoega? Ja eestlasel pole kompleksi, et siin on kõigi perset lakutud — eestlane on uhke, et on ellu jäänud.
Eks meilgi olid ju omad vabadusvõitlejad-dissidendid. Aga kas neisse suhtutakse kui kangelastesse? Ei — pigem vaadatakse neidki kui natuke tolasid. Me ei saa ju öelda, et Kalevipoeg on saanud eestlastele omaseks nagu näiteks Merlin ja kuningas Arthur Inglismaal?
Eestlastel pole oma “suurt müüti” ja “seitsemesaja-aastase-orjaajaga” kiitlemine tundub kellele tahes kohatu. Eestlasele on see aga jõu märk — ELLU JÄIME.
Eestlane mõistab küll tšetšeenide äriosavust, aga miks peab kogu aeg millegi eest võitlema? Ja iirlaste kombel mingi konfessiooni eest võidelda nagu katoliiklased ja protestandid Iirimaal — see oleks viimane.
Eestlane läheb kohe sinna, kus kasulikum. Katoliiklusest protestantismi — ilma kolmekümneaastase sõjata. Maa eest õigeusku ja hea ja parema eest komparteisse.
Preestrid ja kangelased
Imelik, aga Merlin inspireerib mindki enam kui Kalevipoeg. Merlinis on üks arhetüüp ja see on preestri arhetüüp, mis pole Eestis kunagi olnud eriti pop. Erandiks vast Willem Reiman, kes oli rahvusliku ärkamisaja tõeline initsiaator ja julgustaja ja hingestaja ja…nööritõmbaja, kelle juurde kõik niidid kokku jooksid.
Minu meelest tõeline kangelane vajab enda kõrvale preestrit-nõuandjat — ma mõtlen siin preestrikutsumusega nõunikku, kes ei pruugigi mõne konfessiooni preester olla.
Prantsuse kuningate ja kardinalide konflikt on musketärilugude järgi ülepaisutatud. Eks kardinalid olnud ju kuninga esimesed nõunikud ja ikka püha monarhia huvide eest väljas.
Kuningas Saulil oli Saamuel, keda ta ei kuulanud ja ta käsi käis halvasti, kuningas Taavetil oli Naatan ja just kõige raskematel hetkedel oli sellest abi. Paljude edukate juhtide “ihupreestrid” on aga jäänudki varju, sest preestril pole mingit vajadust kangelasega tuntuse ja populaarsuse osas konkureerida.
Eestlasel aga ei töötaks selline paarisrakendki, sest preester ei saa anda nõu, mis on kasulikum vaid nõu, mis on õige.
Kuid eks siilgi andnud Kalevipojale õiget ja kasulikku nõu.
Kangelane ja jumala tahe
Kangelasel peab olema mingi kõrgem idee, mida ta teostab. Pragmatism ja ideelisus on vastuolus. Sest pragmatist kasutab seda, mis töötab. Ja ega juudidki loomu pärast väga ideelised ole — pigem pragmatistid nagu eestlasedki. Üks neil siiski on — nad ei ole reetnud oma usku.
Piiblis kangelane teostab Jumala tahet. Aga selge see, et ka arutu kangelane pole Jumalale meelepärast. Simson saab karistada eelkõige oma suurelisuse eest ja Õpetussõnad õpetavad, et parem on olla tähtsusetu ja töötada iseendale kui ennast laiutada ja nii edasi.
Ajaloost ei selgu, kas kangelaslikud ja ideelised rahvad teostavad enam Jumala tahet kui pragmaatilised? Need kangelaslikud ja ideelised võivad väga hästi teostada ka kurja programmi nagu N. Liidus, kus valitses tõeline kangelaste kultus Pavel Morozovist Zoja Kosmodemjanskajani.
Ja ometigi on kurb sündida rahva hulka, kust kunagi kangelasi ei tule. Juutidel olid vähemalt usukangelased. Kangelane võib aga sündida nii hädas kui jõudeolekus — kangelane vajab eluks saavat ideed.
Ameeriklased alustasid suurte ideedega aga lõpetasid pragmatistidena, kuigi ka nemad on kristluse pärijaina ja jagajaina olnud ka kõige ustavamad.
Iseenesest pole ideelistel Jumala ees suuremaid eeliseid kui pragmatistidel. Pragmatisti peale saab kindlamgi olla, see ei lase end igasugustest ideedest hullutada.
Aga siiski ma kardan, et oma kõrgeimat tahet — oma täistahet — ei saa Jumal ilma kangelasteta teostada. Kangelasteta rahvas jääb küll ellu, aga maa parimat ta proovida ei saa…
