Presidendi dilemma: silmakirjalikkus või põhiseaduse garant!
Samuti leidis ta, et iga katse rahastada erakonda varjatult on ohtlik põhiseaduslikule korrale ja demokraatiale. Kuid alles 2. detsembril oma otsusega nr 770 kuulutas president välja Erakonnaseaduse muutmise, mis võeti Riigikogus vastu 25.11.2010 ning millega de-kriminaliseeriti erakondade varjatud rahastamine. Seda tehti vaikselt, ilma avalikkuse tähelepanuta ja keda samuti kuulda ei olnud, oli meie president. Kuulutas seaduse välja ilma ühegi tähelepanu juhtimiseta selle muudatuse ohtlikkusele Eesti riigi põhiseadusliku korra suhtes.
Presidendi uusaastatervitusest loeme, et valimistel peab rahvas kõrgeima kohtumõistjana ka otsustama, mis on me poliitikaajamises lubatud ja mis mitte. Kõik õige. Aga miks president põhiseaduse garandina ei ole valimiste ja kogu riigi jaoks kõige olulisemat seadust - valimisseadust, käskinud põhiseadusega vastavusse viia? Kuidas saab rahvas oma kohust täita kui valimisseadus on põhiseadusega vastuolus ning seetõttu ei ole rahval võimalust oma tahet maksma panna?
Valimisseaduse mittevastavusest põhiseadusega on räägitud palju. Põhjendatud vastuargumente naljalt ei leia ning ega saagi leida, sest õigusteadus sotsiaalteadusena iseenesest ei saa end seada kõrgemale reaalteadustest. Kuid just seda on siiani püüdnud teha suur osa meie austatud juriidilisest eliidist, leides põhjendusi, mis matemaatilises kontekstis kuuluvad nonsensi valdkonda.
Teemat lähemalt on peensusteni lahanud Jüri Saar „Vajame uut valimisseadust“ (Delfi 11.11.2011) ja Enn Oja „Kuidas klikivõimu asemel rahvas võimule saaks“ (Delfi, 11.12.2010). Põhiseaduse §60: Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Eeltoodud artiklites on matemaatiliselt tõestanud, et praegune valimiskord ei ole üldine, ühetaoline ega otsene, rääkimata võrdelisusest. Näiteks, kuidas saabki otseseks nimetada valimisi kui professor Marju Lauristin enda sõnul läheb oma erakonda aitama, omamata soovi aktiivsesse poliitikasse tagasi tulla. Rahvas valib Lauristini, aga hääled lähevad erakonnas sellele, kes otseselt võib saada minimaalselt hääli, kuid nimekirjas on esipositsioonidel.
Miks toimuvad praktikas põhiseadusvastased erakonnavalimised, mitte aga isikuvalimised nagu peaks? Vastuse võib leida Vello Saatpalu 1998 aasta kirjutisest „Eesti valimisseaduse tulevikule mõeldes.“ Selles väidetakse, et kõige töövõimetum on isikuvalimiste põhjal moodustunud parlament. Saatpalu eelistuse järgi võiks põhiseadust muuta nii, et valida saaks ainult erakonda, mitte konkreetset inimest nimekirjas, viidates küll sellele, praegu ei ole see mõeldav valijaskonna vähese harituse tõttu. Kogu põhjus taandub sellele, et erakond teab ise kõige paremini, kes parlamentaarseks meeskonnatööks on erakonnas sobivad, kes mitte.
Selline valimissüsteem võib küll sobida arenenumatele riikidele, kus iga suure erakonna tagatoas on mõni ülikool või instituut, kes pakuvad välja parimaid lahendusi riigi jaoks. Meil piirdub tagatuba erakonna juhtfiguuridega ja suurärimeestega ning akadeemilistest ringkondadest tulevaid soovitusi lausa ignoreeritakse. Seetõttu me ei saa ega tohigi valida erakondi, kes valimiste eel paiskavad õhku läbimõtlemata ja katteta lubadusi.
Tänu presidendi, õiguskantsleri ja teiste asjaomaste isikute vaikivale heakskiidule, oleme jõudnud olukorda, kus seadusandliku võimu rolli on võtnud endale võimulolev erakond määrates nii valitsuse kui ka Riigikogu enamuse ning Riigikogust endast on saanud täidesaatva võimu ripats „templilööjana“. Sellest on kirjutanud ka Raimo Ülavere „Emapalk riigikogulastele“ (Postimees, 15.12.2009)
Eeltoodud tõsise põhiseaduse eiramise tõttu on Eesti riigi valitsemine tugevalt kriisis. Mida teha, et see kriisist välja tuua? Kindlasti aitaks valimisseaduse muutmine viimaks see põhiseadusega vastavusse. Seda nii Riigikogu kui ka presidendi valimiste osas. Presidendi otsevalimine vabastaks selle põhiseadusliku institutsiooni tõenäoliselt erakondade lõa otsast. Teisel juhul võib ka kaaluda presidendi, kui institutsiooni kaotamist – milleks pidada ülal institutsiooni, mis tekitab täiendavaid kulusid, kuid ei täida oma ülesannet. Vajalik on leida töötav süsteem, mis garanteeriks, et sümboolne garant muutuks tulevikus reaalseks tagatiseks.
Meie president on rääkinud oma valmisolekust kandideerida teiseks ametiajaks, kuid enne seda, lugupeetud president, tuleb midagi ka rahva ja riigi heaks teha. Täna on see lausa kohustus! Või kardab president seda, et ausate ja otseste valimiste puhul ka teda ennast tagasi ei valita?!
