Epp Petrone: keegi ei muuda maailma meie eest
Petrone Prindi kirjastuses ilmub „Minu…” lugusid vähemalt korra kuus, Epu „Minu Ameerika” mõlemast osast ning tema itaallasest abikaasa Justini „Minu Eestist” on ilmunud kordustrükke rohkem kui üks, Epu keskkonnateemat lahkavale raamatule „Roheliseks kasvamine” on valmimas teine osa. Räägime Epuga keskkonnakaitsest, väärtushinnangutest ja Eesti haridusest.
Valis Waldorf-kooli
Vanem tütar Marta alustas sügisel kooliteed Viljandi Waldorfkoolis. Miks otsustas Epp panna tütre kooli, mille suhtes on eestlased pigem umbusklikud? „Inimestel on jah millegipärast hirm, et tegemist on „lollide kooliga”. Samas on näiteks New Yorgis Waldorf-koolid väga populaarsed, seda eriti keskkonnahoiule suunatuse ja tarbijalikkuse vastase hoiakuga lapsevanemate seas. Siin aga küsis ka mu oma vanaema, kas Martal on midagi viga, et ta seal koolis õppima hakkab.”
Viljandi Waldorfkooli klassid on Epu arvates ehk isegi liiga väikesed. „Kõige parem oleks, kui igas klassis õpiks 8–10 last, praegu on liitklassis sama palju. Nii on õpetajal päris raske ennast jagada…” Õige pea saab ka Epust samas koolis inglise keele õpetaja. “Kõige paremini õpivad lapsed mängu ja keelekümbluse kaudu, kus kogu tund toimub inglise keeles. Algklassides peaks võõrkeelt õppima nii nagu emakeelt, lapsed omandavad ju väga kiiresti.”
Omamoodi kogukond
Lapsevanemad klapivad Epu sõnul Waldorf-koolis omavahel hästi, emad-isad käivad koos käsitööringis, tehakse märgviltimist, puutööd jne. Päris palju on rahvusvahelist seltskonda: ameeriklasi, rootslasi, sakslasi, ukrainlasi ja venelasi, aga õpitakse ikka eesti keeles. „Tahame kuuluda kogukonda, kus me ei pea tundma end veidrikena. Suures koolis on paratamatu, et kommertskultuur ja teised lapsed mõjutavad arusaamist sellest, mis on moodne ja mida on vaja kanda ning omada, et olla populaarne.”
Üks põhjus, miks pere Tartust Viljandisse kolis, oli soov liikuda kõikjale jala. „Meile meeldivad rahvusmuusika, käsitöö, keskkonnasõbralik renoveerimine ja ökotoidud.” Korra nädalas käivad mõlemad tütred regilauluringis — noorem tütar Anna lugevat alati päevi, mil saab taas lauluringi minna, nii väga ootab ta seda. Marta aga plaanib peagi hakata kannelt õppima.
Roheliseks kasvamine
Nii mõneski koolis on Epu „Roheliseks kasvamine” keskkooliõpilastele soovituslik kirjandus, kuid üldiselt on keskkonnaõpetus Eesti koolides üksnes põimitud keemia, bioloogia või mõne muu tunni sisse. “Seda, kuidas see kõik igapäevaelu mõjutab, kuigivõrd ei õpetata.” Teema huvitavat lapsi vägagi — näited hukkunud vaaladest, tohutust prügimassiivist maailmameres või loomade piinamisest lähevad neile väga korda. „Olen saanud noortelt palju kirju ja esinemiskutseid, nad ütlevad, et minu raamat muutis nende maailma. Paljud lähevad pärast lugemist emadele-isadele prügi sorteerimise vajadust selgitama jne.”
Aastaid USA-s elanud Epp leiab, et eestlastel on loomuses palju ratsionaalset talupojamõistust, aga see ei tähenda, et mõeldakse kokkuhoidlikult planeedi päästmisele. „Eestis keedetakse küll ise moosi ja ollakse kokkuhoidlikud, aga süüakse ikka pigem odavat lumivalget suhkrut kui kallimat pruuni. Ostetakse kile-, mitte riidest kott, kuigi viimane säilib kauem. Mõeldakse lühiajaliselt.”
Eestis on hea
Keskkonnateadlikuks saamine käib Epu sõnul lainetega — kõigepealt saadakse probleemist teadlikuks, siis tahetakse kõikidele olukorda selgitada ning seejärel saabub resignatsioon. „Siis tunned, et sa maailma tervikuna muuta ei suuda, ja hakkad tegutsema lokaalselt. Samas, mida rohkem inimesi lokaalselt tegutseb, seda enam maailm muutub. Nagu ütles Mahatma Gandhi: „Ole muutus, mida sa maailmas näha tahad. Ei ole mingit põhjust loota, et keegi teine tuleb ja muudab meie eest.”
Epu sõnul on Eestis hea elada ja lapsi kasvatada. „Eks võõral maal arened ka omamoodi, aga nii hea on kõndida ringi oma sünnilinnas, kus tead iga tänavanurka ja hingad ümbritsevaga samas rütmis. Ja lastest saad paremini aru, kui oled ise kasvanud samas keskkonnas.”
