Tanel Talve: Inimesed, tulge virtuaalsest maailmast reaalsesse!
23.25 Sedaviisi. Nüüd siis on ka koolituseks kõik vajalikud kokkulepped sõlmitud, presentatsioonid ja uuringud ja analüüsid valmis. Nagu ikka, selgus ka seekord, et koduleht tehakse reeglina endale või siis oma ülemusele. Tartus esmaspäeval ettevõtlikke inimesi koolitades peab selle teema kindlasti üles võtma. Et nemad oma äri alustades neid vigu ei teeks, mida paljud Eesti suured ja tuntud ettevõtted siiamaani teevad. Otsimootorites esile ei tulda, koduleht on selline et inimene eksib seal kohe ära ja e-uudiskirju saadetakse nii nagu jumal juhatab. Mõnikord tundub, et aastast 1997, mil selle teemaga tegelemist alustasin, pole suurt midagi muutunud. Aga võimali, et ma olen hetkel ka lihtsalt väsinud. Mäletate, mulle meeldib hommikuti magada ja täna oli vaja liiga vara ennast jalule ajada. Seega püüan ilusaid unenägusid näha täna. Soovin neid teilegi. Head ööd.
18:22 Inimene õpib kuni elab! Täna on selgunud tõsiasi, et on äärmiselt hea, kui mõni päev möödub ilma arvutita. Või õigemini ilma elektronkirja saatmise ja vastuvõtmise võimaluseta. Sest see on sundinud mind inimestele helistama. Ja ennäe – ma olen täna jõudnud nii palju asju joonde ajada, et vaata ja imesta. Vana tarkus küll, aga kipub ununema, et inimestega vahetult suheldes saab kõik kaks korda kiiremini korda. Pealegi on hästi värskendav kinnitust saada, et inimene, kellega vaat et pool aastat ainult kirja teel olen suhelnud, ongi päriselt päriselt olemas. Elab ja hingab ja räägib juttu. Kae imet.
Minu amet internetiturundajana on ehk praeguse mõtteavaldusega veidi konfliktis, aga minu arust ei teeks meile kellelegi paha need elektroonilised suhtlusvahendid kasvõi mõneks hetkeks kõrvale visata. Kirjalikus suhtluses on ju enamus informatsiooni tegelikult puudu, ainult tekst. Samu sõnu võib mitmel erineval moel öelda ja mõelda. Ja siis on arusaamatused lihtsad tulema. Kasvõi juba helistades aga saab hääletoonist kohe aru, mida nende sõnadega mõeldakse. Mõelge kui ladus võib suhtlemine veel siis olla, kui päriselus kokku saada.
Seepärast on hästi hea mõnikord maale sõita, aega maha võtta, nautida seda päriselus elamist. Farmi ja tont teab mis mängud veel kuskil näguderaamatus nurka visata ja teha midagi tõelist. Minu arust on meil siin Eestis kõigil teha väga palju, aga miskipärast eelistatakse pugeda mingi virtuaalse maailma sisse, justkui see maailm oleks seal parem. Jaanalinnu efektist olete midagi kuulnud, kallid virtuaalsed sõbrad?
15:32 Hobune on olemas. Ei oleks arvanud, et sellise lause täna siia kirjutan, aga tõesti on hea meel, et me leidsime pühapäevaks suksu, keda ree ette rakendada. Ehe näide sellest, kuidas eestlased siiski suudavad koostööd teha. Muusikutele püüame ka elu seal võimalikult mõnusaks ja hubaseks teha, külarahvas näeb selle nimel igal juhul vaeva.
Täna saab rääkida ka meie talvisest liiklusest. Nüüd on ise järgi proovitud ja võib öelda, et olukord meie suurematel põhimaanteedel on igati rahuldav. Mida minu arust ei saa aga öelda Tallinna linna kohta. Voosel on ka palju lihtsam liigelda kui meie pealinnas. Maakri tänav, mis Kanal2-e juurde viib, on lihtsalt umbes. Tee on lumepudru põlvist saati täis, lumehunnik keset ristmikku tekitab lotomängija tunde – kas saan sealt üle ilma et keegi mul nina peast ära sõidaks või on põhjust kindlustusseltsi manu minna. Viimasest rääkides on jälle „meeldiv“, et hiljutine oma kogemus varnast võtta. Nimelt selgus, et mingil imelikul seltsimehel oli hädasti vaja mu auto klaas sisse lüüa ja täiesti mõttetuid asju sealt pihta panna. Nii et kui te kusagil näete, et keegi käib ringi kollase või sinivalge korvpalli mängimiseks mõeldud maikaga, mille selja peal on number 13 ja kiri Tanel, rinna peal aga meie korvpallihuviliste noormeeste klubi nimi „Musutajad“, siis teadke et tegemist on kõige lollima inimesega maailmas.
Mõned nõuanded ka – kui teil peaks miskit säärast juhtuma, mida ma muidugi loodan, et ei juhtu, siis loodan, et teil on olemas pakett, kuhu kuulub autotöökojana koht nimega Autoks, kindlustajana Ergo ja asendusauto andjana Hansarent. Käsi südamel võin öelda, et nii mõnigi Eesti suurettevõte võiks minna nende juurde klienditeenindust õppima.
Täna on mul muidugi hea meel, et oma maasturi tagasi sain, sest asendusautoks olnud pisike käpik, Toyota Ayro (suurepärane linnaauto muide, kütust ei võta üldse, kolme silindriga üheliitrine mootor teeb tsikli häält ja astub reipalt edasi pealekauba), oleks maalesõiduks siiski pisut liig olnud. Mitte et ta hakkama poleks saanud, aga puhtfüüsiliselt poleks kogu seda tavaari maale viia saanud siis.
P.S. Mu maamaja ukse ees oli ja on osaliselt endiselt eeskoja kõrgune lumehang. Umbes sama kõrge kui Tallinnas Maakri tänaval, ainult et see segab vaid mind tuppa pääsemast ega ohusta peale minu õrnade arvutiinimese näppude suurt midagi.
12.05 Eile oli üle Eesti suur häda sellega, et EMT võrk oli maas. Mnjah, Voose elanike jaoks see palju ei tähendanud, sest EMT levi on seal niikuinii olematu. Inimene küll harjub kõigega, isegi poomisega. Algul siputab veidi aga pärast on õite vagusi, pole häda kedagi. Aga sõbrad-tuttavad, kes Voose fänniks lausa hakanud, ei pruugi esimese hooga asja mõista. Näiteks Mart Laar, kes meie ajaloo hariduskeskuse sisu poole on kokku kirjutanud, seisis suhteliselt nõutu näoga keset küla ja ei tahtnud kuidagi aru saada, et telefoniintervjuu andmiseks pole Voose kõige sobivam koht. Õnneks on EMT lubanud esimesel võimalusel eraldi masti meile püsti panna, sest muud varianti lihtsalt ei ole. Loodetavasti on see siis juba 4G mast. Oma „süü“ halvas levis on ka Voose põneval kuppelmaastikul, mis Põhja-Eesti kohta üsna ootamatuna mõjub.
Rahvamaja ees ootavad külaelanikud juba kannatamatult autolavkat, mis kaks korda nädalas peamisi eluks vajalikke tooteid müütamas käib. Kunagi oli Voosel ikka korralik kauplus, aga see ei tasunud enam äriliselt ära ja nüüd peavadki inimesed rändava busspoega leppima. Mis siin imestada, kunagi oli Voosel veel palju asju. Vanemast ajast kirik ja linnus, lähemast minevikust kool ja meierei. Ja palju noori inimesi. Täna on nad kõik kas täiesti kadunud või kadumas. Ometi on Voose nagu väikene Eesti mudel – kuigi ajad on rasked, peavad inimesed ikkagi vastu ega kao kuhugi. Meid on siin aastatuhandete vältel hävitamas käidud, aga jonnakas eestlane on ikkagi siin mere ääres alles ja keeldub alla andmast. Ja täna on õnneks Voosel nii palju lahedaid ja aktiivseid inimesi, et üsna kindlasti ei anta alla ka seekord. Lõppude lõpuks on Voose küla esmakordselt mainitud juba 1241.a. Taani hindamisraamatus, kuid tegelikult oli see Eesti kolme peamise magistraali ristumiskoht juba palju varem. Tallinn-Tartu mnt, Tallinn-Narva mnt ja saartelt Kagu-Eestisse suundunud tee olid siin kõik koos. Põnev, kas pole?
Eurorahade kasutamise võimalus on tegelikult elu ka maal palju edasi aidanud. Külaplatsil on korralik lava, tualett, kiik ja isegi seiklusrada. Rahvamaja on väljast täielikult renoveeritud, sisetööd ootavad veel oma järge. Kontserdi korraldamiseks aga sobib ka praegune sisustus, ongi veidi nostalgilsem õhkkond.
Kuna kõnealusest jõulukontserdist tuleb 25. detsembril Kanal2-te tunniajane saade, siis peame pühapäevaks välja nuputama põnevaid vaheklippe Voosest. Hetkel üritame leida lahendust olukorrale, kus alguses oli hobune ja regi aga nüüd selgus, et too loom saadeti kuhugi treeninglaagrisse ootamatult. Nüüd peame naaberkülas maad uurima, et kas meil on filmivõteteks hobust võimalik laenata. Mida kõike siin elus ka tegema ei pea
7.30 Eestis on vastikult pimedad ja kõledad hommikud? Hmm. Kõledad ehk küll. Aga pimedatest hommikutest ei tea ma just liiga palju. Sest mulle meeldib meeletult hommikuti magada ja püüan asju sättida sedasi, et saan ärgata siis kui on kenasti valge juba. Ja mil Viimsi tragid pereemad oma BMW dziipidega oma järelkasvu juba ammu Tallinna eliitkoolidesse laiali vedanud. Nii et Pirita tee ummikutest ei tea ma ka liiga palju.
Neid ridu kirjutan ma kl 7.30 oma firma kontori laua taga istudes. Jah, täna on üks nendest päevadest, mil kaua magamisest ei saa juttugi olla ja pidin kodust lahkuma ajal, mis minu jaoks on sügav öö. Ometi ei olnud Pirita tee üldse umbes. Huvitav, kas on äkki koolivaheaeg?
Tänases öösel ärkamises on peamiselt süüdi Kaidi Klein. Sest tema ongi see hea inimene, tänu kellele saab teoks üks vahva muusikaline projekt, mis otsapidi ka minuga seotud. Ah jaa, selgituseks veel niipalju, et Kanal2-s Reporteri saatejuhi roll pole mul sugugi ainus töö, millega tegelen. Ehkki kahtlemata kõige silmapaistvam, sõna otseses mõttes. Muul ajal juhin ma ettevõtet nimega Winter Media Group. Internetiturundusega olen mässanud juba aastast 1997 ja sellest saati ongi see mu põhitöö olnud. Lisaks üritan tõestada elu võimalikkust maal, st Eesti külades. Selleks tahame Harjumaale, Anija valda, Voose külla rajada Eesti ajaloo hariduskeskuse, mis ühest küljest paneks selle küla elama, teisest küljest aga oleks kasulik kogu riigile, sest selles keskuses pannakse inimesed tähtsate ajalooliste sündmuste sisse seda kõike ise läbi elama ning uskuge mind, see paneb meid endid palju uhkemalt tundma, et oleme eestlased. Välismaalaste respekt meie suhtes tõuseb samuti, selle oleme juba sakslastest koostööpartnerite peal ära testinud. Kaidi Kleini abiga on selle projekti toetuseks üle Eesti kontserte andmas hääd ja toredad muusikud, Birgit Õigemeel, Birgit Varjun, Uku Suviste, viiulite virtuoosid kollektiivist Violina ja klaveri taga Mihkel Mattisen. Esimene kontsert toimub juba pühapäeval Voose rahvamajas, seepärast sinna nüüd kohe sõidamegi, et viimased asjad korda saada.
Ma peangi hommikuti meelde tuletama, et millised erinevad rollid mul seekord täita on, et kõik plaanitud asjad tehtud saaks. Täna ma saatejuhi rollis ei ole, sõber Olafi kord on kaamera ette astuda. Õeldakse, et igal hommikul on tark tähtsamad eesmärgid paika panna, mida päeva jooksul saavutada soovitakse. Hüva, minul on siis täna vaja Voose kontserdi asjus kõik korda saada, siis kohtuda paari-kolme ettevõtte juhtidega, et arutada kuidas hariduskeskuse asjus koostööd teha, WMG netiturundusalaste koolituste ettekanded valmis saada ning kindlasti ka Motoreporteri järjekordse reisi asjus edasi liikuda. Praegu aga Liigun Kaidit peale võtma, sest muidu ei jõua ma pooltki plaanitud asjadest ära teha.
