Mitu reisisaatjat me jaksame ülal pidada?
Enim töötuid on inimeste hulgas, kellel puuduvad erioskused ning on vaid üldkeskharidus. Kuid Eestis on raske tööd leida isegi siis, kui on ette näidata välismaal saadud kõrgkoolidiplom ja pakkuda rahvusvaheline kogemus. „Võtke noori tööle, aidake meil alustada, usaldage ja andke meile võimalus,” on praegu Belgias töötava Liisbet Sooaluste sõnum vanemale põlvkonnale. Mart Mägi aga süüdistab otsesõnu Eesti ettevõtjaid: kitsarinnalised, seavad vaid lühiajalisi eesmärke, ei oska näha kasu noorte teadmistest ning eelistavad neid, kes on omal alal juba pikka aega töötanud (vt ÕpL, 12.11).
Perspektiivitundeta tööandjaid kindlasti leidub ja küllap on noored, kes probleemi niisuguses valguses näevad, seda kogenud. Kuid jutt käib ju kaugelt rohkem kui mõnest või isegi mõnesajast töötust kõrgkoolilõpetanust. Kas sellest järeldub, et oma ettevõtteid kitsarinnaliselt karile tüürivaid tööandjaid on meil (ja ka mujal) suisa hordide kaupa?
Usutlesin mitme asutuse juhti, kõik kinnitasid sama, mida enesegi kogemustest tean. Nimelt et keegi neist ei eelista vabaks jäänud töökohale eakat, kui kõrval seisab tragi noor. Vastupidi, noorus on trump!
Andestagu eakate diskrimineerimise vastu võitlejad mulle see aus ülestunnistus, aga nii on. Sest enamasti juhid siiski mõtlevad ette ning püüavad vältida oma firmade vaimset ja füüsilist pankrotti.
Kõiki oskusi, mida amet nõuab, äsja tööle asunul esialgu niikuinii pole, ei saagi olla. Ka mitte „vanadel”, rääkimata siis elu esimesele töökohale saabunust. Ega uuelt kolleegilt oodatagi päevapealt kõigega kribinal-krabinal hakkama saamist. Mingi mõistliku aja möödudes aga küll. Paraku pole see võimalik, kui iga pisema kui asja õppimist tuleb alustada päris või peaaegu nullist.
Vanu diskrimineeriv nooruse-eelistus läheb käiku üksnes juhul, kui koolipingist tulnul on lisaks diplomile ja särale silmis välja käia suutlikkus tööga toime tulla. Ja siin ilmnebki tihti „eakate” eelis: neil on diplomile vastav hädavajalik baasharidus enamasti ikkagi olemas. Ja vastupidi – mida värskem haridustunnistus, seda suurem on oht komistada „peaspetsialisti” otsa, kelle kogu tarkus on mõned meetrid ladusalt omandatud mõttestampe ning PowerPointi esitlus. Ja seda hariduse lakkamatule reformimisele vaatamata.
Ametikohad, kus piisab valdkonna probleemide pinnapealsest „teadvustamisest” ja enesekindlusest töövestlusel („Ma tean haridusest kõike – mu ema oli õpetaja,” ütles üks kena daam), on aga suuremalt jaolt juba „mehitatud”... Ole noor või vana, mujalt tulnu või kodus õppinu – tööandja silmis on esikohal see, mida sa suudad. Kõrgepalgalisi mõttetuid ametikohti masu ajal kõikidele ei jätku, päris töö nõuab teadmisi ning oskusi. Tööharjumust ja kohusetunnet pealekauba.
Mida õieti tähendab uute töökohtade loomine, millest aiva unistame? Kas küsimus on selles, mitmele reisisaatjale me elatist maksta suudame, või pigem selles, missugused tööd meil tegelikult on vaja ära teha ning kas nende tarvis leidub tegijaid?
Haridusministri valimislubadus – kõrgharidus kõigile kättesaadavaks! – kõlab kenasti. Kõik ilusad ideed aga taanduvad sellele, mis sisuga need täita õnnestub. Erioskusteta kõrgharitute töötusel on kasvuruumi küllalt ning olukorda, kus üle mõistuse suur tööpuudus püsib kõrvuti veel suurema tööjõupuudusega pea kõikidel elualadel, on kergem põlistada kui muuta.
