On sellel mõtet? Nagu ühel jutulembesel ärimehel ja ettevõtjal on kombeks öelda — vaadakem asju suures plaanis.

Mida kujutab endast Eesti Tööandjate Keskliit (ETKL), mis moodustab liikmeskonna? Keskliidu kodulehel on kirjas, et liitu kuuluvad kõik peamised majandusharuliidud ning „kokku ühendab keskliit otse ja läbi haruliitude üle 1500 ettevõtte, mis on tööandjaks 145 tuhandele töötajale“. Näikse üsna esinduslik seltskond olevat. Aga tegelikult?

Keskliidu kodulehel on andmed 2009. aasta lõpu seisuga. Eesti töötajaskond oli siis suurusjärgus 595 800, kellest palgatöötajaid 547 300. Väike rehkendus. Tööandjate keskliidu osa („otse ja läbi haruliitude“) Eesti tööga hõivatutest 26,5 ja palgatöötajatest 24 protsenti. Lahjavõitu esindatus, eks? On´s too liit Eesti tööandjate/ettevõtjate esinduskogu või marginaalne seltskond?

Tööandjate keskliidu liikmeskond on kokku trikitatud — „otse ja läbi haruliitude“ saadakse muljet avaldav üldarv. Siiski on igal haruliidul oma põhikiri, mille järgi tegutsetakse ja toimitakse, allumine mingile keskliidule tavaliselt põhikirjas sätestatud ei ole. Ka igal endast lugupidaval firmal/ettevõttel on oma põhikiri.

ETKL liikmeskondki on kirju, sellesse on kantud näiteks Eesti Etendusasutuste liit, Eesti Haiglate liit, Hasartmängude korraldajate liit, Olympic Casino Eesti AS, R-kiosk Eesti AS jpt.

Keskliidu missioon on Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmine ettevõtluskeskkonna parendamise ja sotsiaalse stabiilsuse tagamise kaudu. Eesmärki selgitab tavaline sõnapruuk — esindada, osaleda, kaitsta, taotleda, edendada, arendada, osutada.

Mida pakub manifest 2011-2015? Lühidalt öeldes vaid tekstilõike viies valdkonnas: riigihalduses ja majanduspoliitikas, tööturul, maksunduses, hariduses ja sotsiaalkaitses.

Võtkem vaagida paar-kolm tõsist näidet nt tööturul, hariduses ja sotsiaalkaitses, kusjuures arvestame, et tegevusväljal on kaks osapoolt — tööandjad ja töövõtjad. Kui üks osaline puudub, ei saa tegutseda ka teine.

1. „…et vältida kohaliku tööjõu konkurentsivõime langust, tuleb Eesti tööturg avada kolmandatest riikidest tulevale välistööjõule“.

Kas ja kui palju on töökäsi puudu? Milliste alade töötajaid vajame? Mis taseme ehk haridusega inimesi on vaja? Kuhu Eesti majandus suundub ehk tulevikupilt väärt töötajaskonna loomiseks?

Need on esmased vastust nõudvad küsimused, enne kui rääkida kohaliku tööjõu kesisest konkurentsivõimest või soovist tuua riiki välistööjõudu. Kes peaks neile pärimistele vastuse ütlema või vähemalt midagi arukat pakkuma? Vast valitsus ja tööandjad ise.

Esmalt tuleb aga lahendus ehk töö leida meie töötutele, keda on suurusjärgus 100-125 000. (Seejuures jätkem jutt registreeritud töötajatest, sest ka registreerimata töötu soovib süüa ja eluaset omada.)

Rõhutagem, et meie põhiseaduse paragrahv 19 sätestab selges eesti keeles: „…Riik korraldab /…/ ja abistab tööotsijaid töö leidmisel.“

2. „Eesti haridussüsteem ei taga piisaval hulgal kõrge kvalifikatsiooniga erialaspetsialistide ette-valmistamist tööturu jaoks.“

See on otsene jätk tööturuteemale. Lisaks karmide küsimuste ja nõuetega haridus- ja teadusministeeriumi ning ülikoolide poole pöördumisele tasub tööandjate liidul ka ise peeglisse vaadata. Öelge käsi südamel, härrased, kui palju on liidu liikmesfirmades, -ettevõtetes või -organisatsioonides tegeletud vajalikul hulgal ja tasemel töötajate koolitamisega? Või esitatud koolitustellimusi kas Eesti või välisriikide ülikoolidele? Ehk „mängu pannud“ stipendiume tagasihoidlikuma rahakotiga noorte koolitamiseks? Ei ole (eriti!) ajalehtedes lugeda ja raadios/TVs kuulda olnud.

3. „Eesti peab seadma eesmärgiks, et /…/ maksumäära tõstmata finantseerida kasvavat vanadus-pensionäride hulka.“

Kust küll on võetud too sõnum, et meie vanaduspensionäride hulk vääramatult suureneb? (Muide, iga sündiv maimuke alustab kohemaid vananemist.)

Võtkem lahti vastav statistikakogumik. Jah, aastal 1991 oli meil pensionäre kokku 360 511, ent aastal 2010 juba 389 402. (Võinuks võrrelda ju ka aastaga 1913!) Seega on pensionäride koguarv on kahekümne aasta jooksul suurenenud umbes 29 000 võrra. Ent see on kõikide pensionäride koguarv.

Vanaduspensionäride arv muutus samadel aastatel 293 367st kuni 292 343ni ehk kokku on see hulk tuhande võrra vähenenud. Oluline on seegi, et pensionäride üldarvust on vanaduspensionäre umbes 75 protsenti.

Lõpetuseks võib küsida, miks on ikka ja jälle jutuks maksumäära tõstmine? Lugegem korralikult sotsiaalmaksuseadust, näiteks esimest paragrahvi. Seal on ju kirjas, millelt/kellelt sotsiaalmaksu saadakse. Pöörakem aga pilt jalgadele, st ärgem jutustagem maksumäärast, vaid sedapuhku töötasu suurendamisest. Hakatuseks võiksid tööandjad võrrelda oma töötaja töötasu Euroopa Liidu teiste riikide samasuguste töötajate töötasudega. Ja ka tootlikkuse ning tööviljakusega.

Niisiis tööandjad võiks olukorda analüüsida, näidata ette asiseid samme/ettevõtmisi, ja alles siis heita kellelegi teisele (näiteks valitsusele või töövõtjale) midagi ette.