Endine ülikoolikaaslane või tantsupartner. Kenad poisid nagu nad kõik olid. Ja nüüd – õudne!
Muidugi ma mõistan, et – nagu armastab kinnitada piitspeenike tippkoolitaja Peep Vain – söömine on ainus legaalne narkootikum. Tõstab tuju, lõõgastab, leevendab stressi ja nii edasi. Ah, mis siin mõistmisest rääkida – tunnen maiustuste-sõltuvust omaenese nahal, mis võiks olla paar rõivanumbrit väiksem. Eriti rannahooaega arvestades. Kuid ma võtan veel oma kehakaaluga midagi ette! Või vähemalt mõtlen sellele, et võtan midagi ette.

Millele aga mõtlevad suveajaga seoses need kallerdavad mehed? Tõenäoliselt sellele, kuidas Õllesummeril leida võimalikult suur ja soodne ports rasvaseid grillvorste, sinna juurde külm vahutav õlu ning vaba pingiots, kuhu mahutada pükstest välja roniv pekine ahter. Ja nõndamoodi see paksude – eelkõige meeste! – vägi aina kasvabki.

Kui 2000. aastal olid Eesti meestest ülekaalulised (kehamassiindeksiga 25 või rohkem) 43,3 protsenti, siis 2008. aastal juba 56,3 protsenti. Eesti naised on kaalus juurde võtnud tunduvalt vähem: 2000. aastal oli neist ülekaalulisi 40.9 protsenti, 2008. aastal 44,6 protsenti. (Allikad: Tervise Arengu Instituudi korraldatud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringud 2000. ja 2008. aastatel).

Miks see nii on, et pontsakad naised võtavad rannahooajaks valmistudes kaalust alla – või vähemalt üritavad seda teha –, aga mehed on südamerahuga paksud edasi? Üks võimalik selgitus on mehe ja naise mugavustsoonide erinevus. Naisel hakkab üsna kiiresti ebamugav, kui ihu kallerdab ja võdiseb. Mees on aga endaga rahul ka siis, kui peegelpilt karjub kõigest kõrist appi ja kõht on suurem kui viimase vindi peal rasedal naisel.

Mis upitab Eesti meeste enesehinnangu nii põhjendamatult kõrgeks? Kõige pragmaatilisem hüpotees: suurem palk kui naistel. Nõnda on lihtne tekkima mentaliteet, et „las see õllekõht kasvab pealegi – pere peamise rahateenijana võin ma seda endale lubada“.

Ent kas ikka võib? Kuidas selline enesenuumamine mõjutab elukvaliteeti? XX sajandi üks väljapaistvamaid India filosoofe Jiddu Krishnamurti on öelnud: „Me sööme liiga palju, ei hooli õigest toitumisest, suitsetame ja joome, mistõttu meie kehad muutuvad lihavaks ja tundetuks. Organismi tähelepanuvõime nüristub. Kuidas saab meel olla väga erk, tundlik ja selge, kui organism on tuim ja raskepärane? Võime olla tundlikud teatud asjade suhtes, mis meid isiklikult puudutavad, aga täielik tundlikkus kõige suhtes elus eeldab, et ei oleks mingit organismi ja psüühika eraldamist. See on totaalne kulg.“

Parem füüsiline vorm tõstaks mehe väljavaateid pea kõigil elualadel, olgu siis töö- või naistemurdmisel. Kuivõrd majandussurutise tingimustes on keskmise Eesti mehe palk nagunii vähenenud, oleks ainult õiglane, kui kahaneks ka tema õllekõht.