Seda ära kasutades on käiku lastud sellised ammu viledaks kulunud võtted nagu Vene karuga hirmutamine ja monopoolse Eesti Energia kirumine.

Tegelikkuses on teema väga lihtne. Vene karu ei maksa Eestis karta, sest meil on piisavas koguses kodumaiseid energiaallikaid ja seega võimalus mitmekesist energiatootmist arendada. Kuigi enamik energiast toodetakse täna Eestis veel fossiilsest põlevkivist, siis selle kõrval on väga tempokalt võetud kasutusele ka teisi ning märksa loodussõbralikumaid energiaallikaid – puiduhaket, turvast ja tulevikus ka jäätmeid. Taastuvenergia mõiste alla ei loeta meil turvast (taastub liiga aeglaselt) ja jäätmeid, samas nende kasutamine energia tootmises on keskkonnasõbralik ning täna kasutusele võetavad tehnoloogiad samuti võimalikest parimad.

Reedel avalikuks saanud seaduse muutmise ettepanek annaks turul eksklusiivõigused ainult ’taastuvenergiast soojuse tootmisele’, Eesti mõistes üksnes puiduhakkele. Selline eelistamine ei toeta sugugi mitmekesise ja loodussäästlikuma energiatootmise arengut. Kui muudatusettepaneku eesmärk on õilis, siis miks ei peaks seaduses taastuvenergia mõiste (s.o puiduhakke) kõrvale sobima ka looduslik turvas ning jäätmete taaskasutamine?

Eriti arvestades fakti, et jäätmetest energia tootmine toob Tallinna piirkonda soodsama soojuse hinna kui Väo hakkepuidust tootmine täna pakub. Seega oleks igati mõistlik lasta mõlemad keskkonnasõbralikud tootmised ilma piiravate lepinguteta turule konkureerima ning tarbija näeks paari aasta pärast kindlasti soojuse hinna alanemist. Viimast ei saa aga juhtuda, kui puiduhakkest tootmisele antakse eksklusiivlepinguga võimalus oma toodangut tervelt 12 aastat 5% teistest kallimalt müüa

Kui gaasiküsimus siiski kõigi artiklite lugemise järel rahu ei anna, siis tuleks aru pärida gaasi rohkelt tarbivalt Tallinna Küttelt. Nimelt toodab Tallinna Küte täna Mustamäe ja Õismäe jaoks maagaasist aastas ca 800 GWh soojust, mis on rohkem kui Iru elektrijaama poolt maagaasist toodetava soojuse hulk (ca 700 GWh). Iru jäätmeenergiaploki valmimisel paari aasta pärast jääb Irus gaasist toodetu osaks vaid ca 400 GWh, aga Tallinna Kütte osakaal on endiselt 800 GWh.

Kui Eesti Energia tundub meie väikeses riigis praegu üks suur ettevõtte, siis seda vaid põhjusel, et aastakümneid on vaid temaga asju ajada tulnud. Nagu ka Kalevi kommivabrik oli kunagi meie kõigi ettekujutustes suurim ja tugevaim tegija magusaturul. Täna valime sageli ostukorvi ka Fazeri ja Laima tooteid ehk turuolukorras on Kalev teistega samal real ja peab oma positsiooni pärast tõsiselt võitlema. Nii on täna ka Eesti oma energiafirma siseturul silmitsi suurte rahvusvaheliste energiakontsernidega (nagu seda on Prantsuse päritolu Dalkia ja tema emafirma Veolia), kelle rahakottide suurust arvestades on tühiasi siin oma huve vähem või rohkem avalikult maksma panna.

Lisaks, Dalkia omanduses olev Väo elektrijaam on 1 miljardi kroonine investeering, mille lihttasuvusaeg on meie hinnangute põhjal tänaste soojuse ja puiduhakke hindade juures vähem kui 4 aastat ja investeeringu tasuvus umbes 25%. Seega, miks vajaks sellises tempos kasumisse jõudev ettevõte veel investeeringukindlust 12 aastaks?

Kui rääkida aga vajadustest väljapool Tallinna, siis näiteks katlamajade soojuse hinda kinnitades arvestab Konkurentsiamet 20-aastase investeeringuga. Pankade jaoks on see juba piisav alus laenu andmiseks.

Seega Dalkiale kuuluva Väo ja Tallinna Kütte hakkama saamise või laenuvõime pärast ei peaks ükski soojust tarbiv tallinlane muretsema. Vastupidi, tarbija peaks kriitiliselt küsima, kas suurkontsern täidab meie juures vaid oma taskuid või soovib tõepoolest Eesti loodust säästvat energiatootmist arendada?