Õnnitlesid, eirates oma rahva ajalugu ja kannatusi. Nad tegid seda ajal, mida nimetati finlandiseerumiseks – vaikivaks ajastuks Soomes.

Finlandiseerumine oli pärast Soome ja Nõukogude Liidu vahelise Jätkusõja vaherahu sõlmimist alanud poliitiline protsess. Selle käigus tegi Soome iseseisvuse säilitamise ja majandusliku kasu nimel oma idanaabriga tihedat koostööd. Soome ühiskond ei julgenud selle vastu midagi ette võtta, sest suurt sõjakat naaberriiki lihtsalt kardeti. See ei olnud võrdväärne riikidevaheline suhtlemine, vaid suure venna üleolek hirmu all värisevast väikevennast.

Viimastel aastatel on püüdnud sellise käitumise ja vaikiva oleku häbiväärsust näidata Soome kirjanik Sofi Oksanen, kes on sellega laineid löönud nii Soomes kui ka Eestis. Tundub, et Oksanen on oma teostega hiljaks jäänud, sest nüüd tundub toimuvat samasugune finlandiseerumine juba eestlaste seas ehk kodumaine estlandiseerumine.

Me oleme leppimas Venemaa jõuliste propagandarünnakutega ja väära ajalootõlgendusega, sest kardame Kremli hoiatusi ajaloo ümberkirjutatele või meie lääneliitlaste mittemõistmist. Seda alates juba meie riigipeast kuni rahvani välja.

Nüüd käis Eesti president Kremli peremehi õnnitlemas, nagu seda tegid Paasikivi, Kekkonen ja Koivisto. Eesti rahvas vaikib samamoodi, kui vaikisid omal ajal soomlased. Me kardame rääkida ajaloolist tõde oma rahva traagilisest minevikust, hoopis hämame mingist andestamisest ning üksteisemõistmisest. Vaatamata sellele, et mõistmine on sisuliselt ainult ühepoolne.

Kas me tõesti unustame oma rahva ajaloo ja jätkame estlandiseerumisega?