Suurem osa vastanutest oli arvamusel, et parandamatu haigusega inimesel on mõnikord parem surra, kui lõputult piinelda.

“Jah, kui inimene on lootusetult haige (tal on näiteks vähk, mis on juba nii kaugel, et on silmaga näha, et lootused paranemiseks puuduvad), siis tuleb lasta inimesel rahulikult siit ilmast lahkuda” arvab MUSKETÄR. “Tänapäeval räägitakse, et inimene ei tohi sekkuda jumala loomingusse, kuid kui jumal on julm ja tahab näha inimese agooniat… Arvan, et humaansem on lasta inimesel lahkuda siit ilmast valudeta. Mis peamine — surev inimene ei tohi olla rikastumis- ega rahaallikas.”

“Kui elamine pole enam muud kui piin enesele ja teistele, peaks olema võimalus väärikalt lahkuda,” kirjutab jah.

“Mulle meeldis /-/ mõte, et õigus põhjendatud eutanaasiale on omamoodi inimõigus. Kui eutanaasia kohaldamise tingimused on täpselt paigas (lõpuni subjektiivset faktorit ilmselt kõrvaldada ei suuda), siis ei tohiks siin olla mingid õiguslikku ega eetilist probleemi,” usub charles. “Läbi ajaloo on halastussurma(mist)peetud täiesti normaalseks, seega ei ole mõtet meil niigi ülerahvastatud maailmas liigseid kunstlikke piiravaid väärtusi välja mõelda. Eutanaasia teenib inimväärikust, ning lisaks, nii küüniliseltkui see ka ei kõla, vabastab ka lähedased ja ühiskonna (eutanaasiaõigusliku inimese elushoidmine on kallis) “koormast”. Kuid eelkõige prevaleerib muidugi see väärika elust lahkumise aspekt.”

Siiski oli ka neid, kes eutanaasiat ei poolda ja arvavad, et kellelgi pole õigust inimhinge elu või surma üle otsustada.

gabriel arvab, et piisav põhjendus eutanaasia vastu olemiseks on Piiblis olevad kümme käsku, millest üks keelab teise inimese tapmise. “Ainus takistus pidavatki olema nn jumalapläma. Kuid on asju, mis on olenemata kellegi arvamusest, nii nagu nad on. Eutanaasia ehk enesetapp, või siis teise inimese tahtlik tapmine surmapatuna viib inimese hinge teadagi kuhu. Tavaliselt toetutakse põhjendustes eranditele, erand on siis just seesama, kellegi 24-aastane kannatus voolikute otsas. Kuid neid on vähe ja nende üleotsustamiseks on vaja kompententsi, mitte laiendada seda. Laiendamine lõppeb sellega, et 15 a. pärast, viies vanaema haiglasse küsitakse rutiinselt nagu praegu rasedalt lapse ellujätmise kohta, et kas vanaema ravida või lõpetada? Teine huvitav aspekt on asja juures, et surmanuhtlus kurjategijate juures on kaotatud (va. osa riike), kuid tahetakse kehtestada surmanuhtlus haiguse korral ja muuta lubatuks. Onka ootamatuid tervenemisi peale piinarikast haigust, need jääks siisolemata.”

JOKK on veendunud, et autanaasia seadustamine on suurepärane vahend mõrvaritele omna tapahimu rahuldamiseks. “Argpükstele meeldib tappa nõrgemaid, neidkes enda kaitseks võidelda ei suuda. Näiteks sündimata lapsi, abortide abil. Miks mitte ka haigeid ja vanu. Eutanaasia seadustamine on suurepärane vahend mõrvaritele oma tapahimu rahuldamiseks viisil, et juriidiliselt oleks kõik korrektne.”

no on samuti kahteval seisukohal, sest eutanaasia läheb vastuollu arstivandega. “Eutanaasia lubamine tähendab ju sisuliselt kellegi sundimist tapmisele. Kui inimesel on ÕIGUS nõuda eutanaasiat, siis ei tohi ju arst sellest keelduda, kuigi ta on andnud arstivande ja ehk tema eetilised tõekspidamised ei lubaks tal seda teha. Mis siis saab? Keegi peab edasi elama teadmisega, et ta on tapnud inimese?”