Liis Arujärv: Kas rämpstoit tuleks keelata?

Müüjatel-tootjatel on loosung, mis ütleb, et tarbija on kuningas. Tegelikult lähtuvad tootjad oma tegemistes pigem viimasest motost — kui tarbija on laps või muidu väikese aruga, siis võib viimase täis toppida kõike seda, mida mõistlik inimene suu sissegi ei võta.

Pole vaja palju ringi vaadata — nii paljud agressiivselt lastele (ja täiskasvanutele) reklaamitud tooted on täis liigset rasva, suhkrut, soola, kahjulikke värvi- ja lisaaineid. Loetelu hulgas on värvilised imemiskommid, kartulikrõpsud, kihisevad joogid, kuid ka paljud lihatooted. Hiljuti väitis üks eesti teadlane, et väikelaps ei tohiks päevas süüa üle ühe viineri, sest siis saab ta organismi üleliia nitriteid, mis võivad tekitada vähki. Ent ka näiteks üleliigne mahlaklaas (ehk seal sisalduv bensoehape) võib olla allergia või astma vallandajaks.

Seda kuuldes tekib küsimus — miks sääraseid tooteid üldse toota-müüa lubatakse või miks pole toote peal hoiatussilti, mis ütleb, et liigne tarvitamine võib viia rasvumise, meeleoluhäirete, väsimuse, hüperaktiivsuse või koguni vähihaiguseni.

Kapitalist astub taolisele kriitikale vastu jutuga tarbija enesevastutusest, märkides, et toit ju ei tapa või et rasvumine on lausa inimõigus. Samas varjasid ka tubakatootjad aastakümneid oma toodete surmatoovaid tulemusi ja suutsid sigaretid turule jätta vaid hoiatussiltide abil. Täna teab iga inimene, et õige toitumine on tervise esimene garantii ja halb toit nagu sigaretki tapab ajapikku. Lapseeas tekkinud halvad toitumisharjumused nagu sigaretisõltuvuski kestab tihti aga terve elu. “Kas te sööte hamburgerit,” küsis minult kord Coca-Cola turundusjuht Vladimir Sapožnin. “Kui te ei söö, siis sellepärast, et lapsena ei viidud teid McDonaldsisse.”

Ent kuidas rämpstoit turult tõrjuda ? On ilmne, et jutt tarbija täielikust enesevastutusest on ebareaalne, sest tegelikult ei suuda keegi meist teadmiste ega ajapuuduse tõttu kontrollida ostetava toidu kvaliteeti. Võimalused võib seega jagada kaheks — seada rangemad normid toidu tervislikkuse osas juba tootjatele või piirata tarbimist nn rohujuure tasandilt.

Paljud USA koolid on vanemate survel puhvetitest rämpstoidu eemaldanud. Ka kohalikus Rocca al Mare koolis saab teadaolevalt süüa-osta vaid tervislikku toitu.

Tõhusam meetod oleks aga ebatervislike toodete reklaami piiramine või vähemalt selle suunamise lastele. Eelkõige peaks keelustama toidu müümise ja reklaamimise mänguasjade, lastefilmide ja muu nänni kaasabil.

Probleem tänase lapsevanema jaoks seisnebki eelkõige selles, et isegi kui ta ise on normaalsete toitumistavadega, on ta täna toiduvõitluse ette kaotanud. Toodete kaubamärk ründab last nii telerist kui ka lasteüritustelt ja tänu sellele omakorda suurimate eeskujude — sõprade näppude vahelt. Ka poed seavad üles oskuslikke lapselõkse, asetades nännid kassa juurde, kust laps need süüdimatult korvi kisub. Otsese reklaami kõrval mõjutavad firmad lapsi üha sagedamini ka varjatud reklaamiga, näiteks kooli üritustel ja diskodel. Kogu noortekultuuri ( loe — krõpsu ja limpsikultuuri) kuvand on loodud firmade poolt, kes teavad, et just lapsed suunavad paljus pere tarbimiseelistusi ja jäävad ka täiskasvanuna truuks nooruses tarbitud kaubamärkidele.

Rämpstoidu leviku piiramist võib takistada vaid riigi ja lapsevanemate kodanikujulguse puudus või omakasu motiivid. Coca Cola on sõlminud sadade koolidega salalepingud, mis annavad koolidele võimaluse jookide käibe pealt teenida ning firmale tasuta reklaamivõimaluse. Riik peaks sellised libaheategevuse varjus teostatavad turustusvõtted keelama.

Rämpstoidu söömine on ressursside raiskamine — isiklikus, ühiskondlikus kui ka keskkondlikus plaanis. Kuigi rämpstoidu sööja reeglina rasvub, kannatab ta organism samal ajal oluliste toitainete vaeguse all. Sageli jääb taolist inimest kummitama näljatunne ning ta sööb kokkuvõttes rohkem, kulutades ühiskonna ressursse arutult enda nuumamisele. Paksud inimesed on sagedamini haiged ning seda suuremad on riigi tervishoiukulud.

Rämpstoidu leviku piiramine on seega nii majanduslikult ratsionaalne kui ka esteetiline. Eesti märk võiks olla sale ja terve ehk ilus inimene, keda paksud üle maailma kadedalt vaatama tulevad või saab meist koguni meelelahutustööstuse staaride taimelava.

Paksude arv näitab täna tõusu peale kogu maailmas ning ülekaal arvatakse olevat selle sajandi suurimaks haiguste ja surmade põhjustajaks. Eestis on ülekaaluline juba iga neljas laps ja teine eesti mees.