JUHTKIRI: NATO nagu USA
NATO välisministrite kohtumine Tallinnas on hiilgav võimalus olla suure poliitika keskel ja näidata (eelkõige) Venemaale, kes on meie sõbrad ning liitlased. Rotatsioon, et taolised kohtumised käivad mööda riike, on meile rahaliselt pigem kurnav. Ometi emotsionaalne kasu on rahas mõõtmatu, sest tänapäevast heidutuspoliitikat ongi raske mõõta.
Kui vaadata Tallinna kohtumise kajastusi, fookust ja külaliste prioritiseerimist, siis võib päris kindlalt öelda, et NATO on äärmiselt USA-keskne. See pole etteheide, kaugel sellest - aga see näitab selgelt, kellest organisatsioon sõltub ja miks Venemaa suhtub NATOsse silmatorkava põlgusega.
Eelneva valguses võib mõista, miks välisminister Urmas Paet ütles ühes oma tänastest tervituskõnedest, et Eestil on läbi aegade olnud USAga head ning tihedad suhted. See, et USA aastakümneid ei tunnistanud Eesti okupeerimist, oli suuresti formaalne. Eesti ja teised Ida- ja Kesk-Euroopa riigid olid siiski üksi.
Nüüd on nii NATO kui USA meie iseseisvuse garant ja Delfi nõustub president Ilvesega, kes arvas, et NATO 5. peatükist räägitakse liiga palju. Sest miks peab seadma kahtluse alla peatükki, kus on selgesõnaliselt öeldud, kuidas NATO ohu korral reageerib.
Eestis jääb alati valitsema hirm Venemaa ees. See on ajalooliselt paratamatu ega kao niipea. Vene-hirm on nagu paanika külvamine, mis alati leiab pooldajaid, noogutajaid ja edasikülvajaid. Vene - Eesti - USA - NATO võimaliku konflikti kuvamine paberil ja mõtetes on paljudele juba väsitav, võimalik, et ka uinutav. USA riigisekretär Hillary Clinton eile lausa ennetas ajakirjanike küsimusi ja vastas, et Eesti ei pea kartma. Tõsi, kui kiiresti siin juhtuvale reageeritakse, pole keegi kunagi öelnud...
Seega on pigem hea, et NATO on nagu USA, sest pelgalt võrdsete seas poleks kedagi, kes võtaks vastutuse ja reageeriks. NATOs on vähemalt USA, kes avab riikide uksi ja valitsejate mõtlemisi. USA on NATO tugevaim ja kardetavasti ka nõrgim lüli.
