NATO välisministrite kohtumine on Eesti jaoks suur asi. Kuid olgem ausad. Kolmapäeval paari südalinna kvartali sulgemisega alanud ning neljapäeval täismahus käivituv kohtumine ei ole tippkohtumine. Isegi mitte kõige tipmine teistest NATO selle aasta kohtumistest.

See on suur samm Eesti jaoks, kuid suhteliselt väike kogu organisatsiooni jaoks, kui kasutada Tallinna kohtumise iseloomustamiseks USA kuureisilt pärit legendaarseid sõnu parafraseerides. Neljapäeval-reedel meie kesklinnas toimuv ei lähe ajalukku Rävala deklaratsiooni või mõne ajaloolise läbimurde poolest. Pigem mõõdetakse välisministrite kohtumise õnnestumist sellega, kuidas eestlased korraldamise, eriti turvalisuse tagamisega hakkama saavad.

Loomulikult ei ole Tallinna kohtumist põhjust ka tähtsusetuks nimetada. NATO-l ei ole hetkel kerged ajad. Venemaa nimetab oma sõjalistes doktriinides NATO-t jonnakalt vaenlaseks, Afganistanis ei ole juba tükk aega läinud nii hästi, nagu sealset võimuvahetust alustanud USA oleks soovinud ning uued liikmed nuruvad kogu aeg kinnitust, et kollektiivkaitse ikka peab.

Arutelud strateegilise kontseptsiooni uuendamise, Venemaa ja teiste partneritega arendatavate suhete ja organisatsiooni edasise laienemise teemal on vajalikud isegi siis, kui lõplikud otsused sünnivad kusagil mujal. Rääkimata sellest sümboolsest tähendusest, mille annab kohtumisele USA riigisekretäri Hillary Clintoni kohaletulek.