Kaasaja kõige täiuslikuma süsteemi suutis rakendada vist Pol Pot Kambodžas. Kõik elasid tema maoistlikus agraarutoopias seal, kus ette nähtud. Ja ka surid, kus vaja. Vales kohas viibijad löödi enamasti labidatega surnuks. Kõik toimis riigi, teda esindava „organisatsiooni“ — angkar — kontrolli all.

Drastiline näide? Muidugi. Ultima Thule, kuhu suurem osa meist, mõned kontrollfriikidest sadistid ilmselt välja arvata, kunagi jõuda ei taha. Ent ta sobib hästi tõestamaks peaaegu aksioomiks kujunenud tõetera: indiviidide kuriteod oma maa ega kaaskondsete vastu ei ulatu kunagi niisuguse tagakiusamiseni, nagu suudab toime panna riik.

Pole vaja kiigata isegi üle piiri Venemaale ega Auschwitzi gaseeritud tapamasinatesse. Piisab „demokraatia lipulaeva“ USA inimsusevastasest uputamislaagrist Guantanamol.

Ehk siis tasuks riiki per se pigem karta. Mida vähem ta meist teab ja meie eludesse sekkub, seda väiksem tõenäosus, et ühel päeval osutume mina või sina etturiks kellegi tungis meile oma tahet peale suruda.

Valitsuse viimased ettepanekud karmistada meetmeid elukohast mitteteatamise korral kuuluvad samasse sarja soovidega piirata meeleavaldusi või kista ajakirjanikelt NKVD kombel välja infolekitajate nimed. Samm sammu haaval tahab riigivõim suruda meid aina kitsamatesse kastidesse.

Seekordne põhjendus: riigisektori efektiivne toimimine. Kas tahab aga keegi meist tunnistada, et ta elab siin ilmas riigi ja selle efektiivse toimimise heaks ja mitte eeskätt iseendale? Riigi ülesanne on hoolitseda, et ta oleks olemas, kui teda vaja läheb, vastasel korral ei vääri ta organisatsioonina maksuraha ka mitte. Ent tema kodanikelt reaalse elukoha väljanõutamine rikub selgelt ülemäära nende õigust privaatsusele.

Mina pole kurjategija. Ilmselt tunnistaksid vastupidist enda kohta vähesed lugejad. Seega - miks peaksime kellelegi kriminaalhooldusele allutatud kurjategija kombel oma liikumistest teada andma?

Kui soov on, miks mitte. Puht deklaratiivselt. Praegune kord võimaldab näiteks suunata oma maksuraha sellesse omavalitsusse, mis kõige rohkem meeldib, jättes batka-kalduvustega poliitikud kuivale. Ka selle pisukesegi kontrolli oma (meie enda teenitud) vahendite üle tahab valitsus nüüd ära kaotada. Sissekirjutuse karmistamine lubab raha kulutada vaid kontrollitult. Nagu vanglapoes.

Kindlasti saab igasuguse kontrolli põhjenduseks tuua turvalisuse. Paljud praegusest valitsusest võrsunud piiranguhakatised lähtuvad kaasaja Euroopa õigusruumi absoluutselt sobimatust eeldusest, et inimene on kui mitte just kohe süüdi, siis vähemalt aldis petma. Nii on ka praegusel juhul viidatud neile, kes end sõjaväest või kohtust kõrvale hoiavad, pannes end potentsiaalse pätina tundma kogu rahva.

Vaba riigi vabade kodanikena tohime lähtuda üksnes vastupidisest: kui kedagi saab üldse süüdistada ette pahatahtlikkuses, siis pigem riiki. Inimene, selle kodanike ühisettevõtmise alustala, jääb süütuks, kuni pole tõestatud selgelt vastupidist. Või tuleb meil tunnistada, et eelistame riigi näol vabade inimeste ühendusele sunnitöölaagrit.

Nagu nentis juba paarisaja aasta eest Benjamin Franklin, pole inimene, kes annab turvalisuse eest ära kübekese vabadust, väärt ei turvalisust ega vabadust. Me näeme seda täna Guantanamo näitel USAs või kõikjale tungiva miilitsa kohaloleku näol Moskvas. Me ei peaks aga tahtma muuta Guantanamoks või Lubjanka keldriteks tervet Eestimaad.

Kui riik soovib teada, kuidas mul läheb, andku oma visiitkaart. Helistan talle, kui tuju tekib. Kui ei teki, pole ka ametnikel minu eraellu, k.a. elukohta asja. Elektrooniline ahel jala ümber jäägu kurjategijatele.