Avalikkuse huvides pole mitte ainult ülevaate omamine Eesti riigiaparaadist, vaid ka riigiametnike kaitsmine nende eest, kelle huvi on ebaterve ja riigivaenulik. Avalik debatt riigi avatuse ja julgeolekuhuvide küsimustes on kindlasti vajalik ja kasulik, kuid kahetsusväärsel kombel on antud seadusemuudatusele lähenetud kohati väga mustvalgel kombel ning kasutades selliseid ülepaisutatud termineid nagu „vaikiva ajastu saabumine“ või „laussalastamine“.

Erinevalt enamikust teistest Eesti riigiasutustest puutuvad pea kõik kaitseministeeriumi töötajad igapäevaselt kokku nii Eesti kui ka meie partnerriikide salastatud teabega. Seetõttu pole nii meie kui ka julgeolekuasutuste hinnangul mõistlik kodulehel kuvada kõikide kaitseministeeriumi töötajate nimesid, ametinimetusi ja detailsed ametijuhendeid. See muudaks vaid lihtsamaks nende inimeste elu, kelle eesmärgiks on saada ligi meie ja meie liitlaste saladustele, et neid siis kurjasti ära kasutada.

Meeldib meile see või mitte, aga paraku tunnevad võõrriikide eriteenistused kõrgendatud huvi nii Eesti kui ka meie liitlaste vastu. Ning teada-tuntud fakt on ka see, et kõikide riikide eriteenistused ammutavad suure osa oma infost just avalikest allikatest, sh veebisaitidelt. Need plaanitavad seadusemuudatused kaitseksid mitte ainult ametnikke, vaid kogu Eesti riigi julgeolekut laiemalt.

Loomulikult ei taha ma väita, et osade ametnike nimede eemaldamine kodulehelt annaks automaatselt lõpliku garantii selleks, et ükski meie töötaja ei satu tulevikus enam ühegi värbamiskatse ohvriks. Riigisaladuste kaitse tagamine ja vastuluure sisaldab endas väga laia tegevuste spektrit ning mõistlik lähenemine veebilehtedel avaldatavale infole on sellest vaid osa ühest suurest tervikust.

Jõustumise korral ei tooks need seadusemuudatused kindlasti aga kaasa mingit „laussalastamist“. Erinevalt julgeolekuasutustest — kaitsepolitseist ja Teabeametist — jääks kaitseministeeriumi struktuur, töötajate arv jms endiselt avalikuks. Samuti kuvataks kodulehel mitte ainult ministeeriumi juhtkonda kuuluvate isikute andmeid, vaid ka kõikide osakonnajuhatajate ja sekretär-referentide kontakte. Viimaste kaudu on ka edaspidi kõigil kodanikel võimalus saada ühendust vajaliku ametnikuga.

Seega oleks avalikkusele endiselt tagatud mõistlik ülevaade ministeeriumi suurusest, samuti nendest inimestest, kes asekantsleri või osakonnajuhatajana Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikat aitavad kujundada. Küsimus on lihtsalt selles, kas avalikkuse huvidele vastaks absoluutselt kõikide töötajate andmete avaldamine kodulehel ning sellega nende seadmine võimaliku löögi alla?

Õpetlik on kindlasti heita pilk ka sellele, kuidas sarnane küsimus on lahendatud teistes Euroopa riikides, sealhulgas riigi avatuse musternäidisteks peetavates Soomes ja Rootsis. Kes vähegi viitsiks surfata teiste Euroopa riikide kaitseministeeriumite veebilehtedel, leiaks kindlasti, et Eesti Kaitseministeeriumi veebileht jääks avaldatavate andmete mahult üheks avatumaks ka pärast plaanitavate seadusemuudatuste jõustumist.

Praeguse avaliku teabe seaduse ühel loojal Ivar Tallol on kahtlemata õigus, öeldes, et 99 protsenti inimestest ei kuritarvita ministeeriumi ametnike kontakte. Mina suurendaks selle protsendi isegi 99,99-ni. Plaanitavad seadusemuudatused raskendaksid just selle pahatahtliku 0,01 protsendi elu ning oleksid minu hinnangul mõistlikuks kompromissiks meie kõigi julgeoleku ja riigi avatuse vahel.